Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

«Noh, kihlatud võime ikka olla!» ehk kuidas öelda ei

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit kirjastuselt Petrone Print ilmunud Kerli Kirch Schneideri raamatust «Minu Florida».

Kevadest oli märkamatult suvi saanud ning nii Nick ja Evan kui ka Jordan olid ikka veel pildil. Kui mõtlesime kurvale tõsiasjale, et meie turistiviisad olid lõppemas ja pidime juba pooleteise kuu pärast tagasi Eestisse lendama, otsustasime oma viimastest nädalatest Floridas võtta veel, mis võtta annab.

Kerli Kirch Schneider, «Minu Florida». FOTO: Raamat

«Mis oleks, kui korraldaks peikadele mõisas uhke jaanipeo?» pani Katsi ühel juunikuu pärastlõunal ette.

«Šašlõkist ja kartulisalatist ei ütleks küll ära,» kiitsin õe mõtte heaks.

«Mina ei julge küll siia kedagi kutsuda. Mis mulje teile endale jääks, kui mingid kolm tšikki elavad t a s u t a sellises mõisas?» närveeris Manna, keda meie majaperemehe Lataka kohatu armastusavaldus endiselt piinas.

«Mina mõtleks, et tegemist on usaldusväärsete inimestega, keda julgetakse oma kassi ja koera eest hoolitsema ja kodu valvama paluda,» vastasin naiivselt ega suutnud uskuda, et keegi meist halvasti mõelda võiks.

«Kas sa päriselt arvad, et Jordan, Nick ja Evan ei hakka peale seda külaskäiku kahtlustama, et me oleme Ida-Euroopa prostituudid, kelle elu eesmärk on Ameerika vanamehi ümber sõrme keerata?»

«Aga me ju ei ole!» ei osanud ma midagi targemat vastata.

«Ei ole jah, aga enamik inimesi usub, et tasuta lõunaid pole olemas.»

«Jah, Manna jutus on point,» hüppas ka Katsi vestlusesse. «Aga mina usun, et nad tunnevad meid juba nii hästi, et meid hoorade kategooriasse ei liigita.»

Sõnasõda lõppes 2 : 1 minu ja Katsi kasuks ning 23. juuni õhtupoolikul ilmusidki kõik kolm peigmeest mõisasse kohale. Jordan oli kõvas vähemuses, olles ainuke Florida ülikooli esindaja ja korporatsioonikutt, mistõttu suhtusid Gainesville’i päriselanikud Nick ja Evan temasse algul üsna vaenulikult, eeldades, et tegemist on rikaste vanemate ärahellitatud võsukesega, kes pole elus millegi nimel pingutama pidanud.

Kummalisel kombel liitis aga jaanipidu kõik noormehed öö jooksul ühte ning hommikuks olid väga erinevatest isiksustest lausa sõbramehed saanud. Algul arvasime, et selle uue liidu taga oli Russki Standart, millega lahkete võõrustajatena terve öö külaliste pitse täitsime. Hiljem aga saime Jordanilt ülevaate poiste vahel toimunud huvitavast vestlusest. Mannal oli õigus olnud – selgus, et nii Nick kui Steve kahtlustasid, et me saabusime Floridasse lehekülje russianmailorder.com kaudu. «Ei ole võimalik, et nad elavad sellises uhkes häärberis tasuta, ilma mingeid teeneid vastu pakkumata,» olid Nick ja Evan oma peas meie mainet õõnestanud.

Jordan, kes oli meid üle poole aasta kauem tundnud, keeldus uskumast, et me prostitutsiooniga tegeleme, kuid samas ei olnud ka tema süda päris rahul. Nii oli ta peale kümnendat viinapitsi oma kujutlusvõimel lennata lasknud ning tutvustanud Evanile ja Nickile oma teooriat kolme kahtlase eestlase kohta: «Ma arvan, et nad on mingid KGB-taolise organisatsiooni palgatud salaagendid, kes on Ida-Euroopast siia luurele saadetud. Te ei kujuta ette, kuidas nad vahepeal maamunalt lihtsalt haihtuvad. Ja siis ilmuvad jälle välja, uue telefoninumbriga, uue elukohaga. Ma arvan, et need vanamehed, kelle juures nad pesitsevad, on kõik kuidagi selle KGB-värgiga seotud.»

Järgmisel hommikul Jordani esituses neid Ida-Euroopa häbiplekkide ja vandenõuteooriate jutte kuulates pööritasime vaikselt silmi ning lõbustasime ennast sellega, et ei lükanud mitte ühtki kõlakat ümber. Meile piisas teadmisest, et meie südametunnistus on puhas ning et me pole end iialgi millegi prostitutsiooni või luure järele lõhnavaga sidunud.

Veel kummalisem kui peikade teooriad meie tagamaade kohta oli aga fakt, et hoolimata judinaid tekitavatest spekulatsioonidest püsisid nad endiselt pildil ega kavatsenud kusagile kaduda. Kindlat kavatsust meie elusse pikemaks ajaks imbuda ilmutas kõige esimesena Evan, kes oli valmis Mannalt nii prostituudi kui salaagendi häbipleki eemaldama ning ta ametlikult sündsaks Ameerika prouaks tegema. Evani meelest oli selliseks ettepanekuks kõige sobivam aeg keset paganatest eestlaste jaanipidu.

Olime just kolinud peolistega basseini äärde, kus mekkisime Manna ja Katsi valmistatud kilekoti-hapukurke, veidi kõrbema läinud šašlõkki ning eesti moodi kartulisalatit. Väliköögi suurtest kõlaritest kostis Urmas Alendri repertuaar, mida kolm eestlast jõuliselt kaasa üürgasid...

Ühtäkki muusika vaikis. Vaatasime tigedalt ringi, et kes sellise seatembuga hakkama saada julges. Jordani ja Nicki huultelt kostis kergendusohe, kuna Alender oli vait jäänud. Evanit ei paistnud aga kusagilt. Järsku asendus Alendri südamesse lõikav kitarrisoolo mingi poolhädise kräunuva tinistamisega. Nurga tagant ilmus Evan – sombreero peas ja kitarr kõhu peal. Ta laulis midagi armastusest ja ilusa naise südame võitmisest. Me arvasime esiti, et ta tahab lihtsalt näidata, et oskab ka kitarri mängida ja laulda, noh, nagu Urmas Alender, kuid asi läks aina hullemaks. Nüüd hakkasid laulus kõlama sõnad «Est-o-nia» ja «Maa-r-ja». Manna pööritas silmi ja kallas piinlikkuse peletamiseks järjest mitu pitsitäit hundijalavett kõrist alla.

Kui laul lauldud, viskas Evan kitarri käest ja laskus Manna ette ühele põlvele. Ta üritas midagi taskust välja tõmmata, kuid ei pääsenud sellele asendi tõttu ligi. Ega midagi, tõusis mees aga uuesti püsti, võttis taskust välja väikese karbikese ja laskus taas ühele põlvele. «Kas sa abiellud minuga?» küsis ta lootusrikkalt ja paljastas lihtsa, kuid armsa kihlasõrmuse.

Manna tõmbus näost kaameks, kahmas sõrmuse asemel värisevate kätega pitsi Russki Sandarti ja kummutas selle vaikides kurgust alla. Evan ootas nagu truu kutsikas Mannalt tema jah-sõna, ikka veel ühel põlvel kõikudes. Kõigil oli ebamugav. Lõpuks pani Manna pitsi kõrvale ja haaras Evani käsivarrest, et mees tagasi püsti aidata.

«Evan, ma sada protsenti ei julge ennast sulle naiseks lubada, sest kes teab, mis trikke elul varrukas peidus on, aga noh, kihlatud võime ikka olla!» Nende sõnade saatel sirutas ta käe välja ja lasi Evanil ilmselt viimaste säästude eest ostetud sõrmuse endale sõrme panna. See oli kõige jaburam, viisakam ja leebem abiellumisest keeldumine, mida ma elus kuulnud olin!

Tagasi üles
Back