/nginx/o/2021/08/14/13990743t1h6b26.png)
Raamatu «Vestlusi sarimõrvaritega» autor, kirjanik ja kriminoloog Christopher Berry-Dee on intervjueerinud maailma kurikuulsaimaid sarimõrvareid. Siinsesse raamatusse koondatud hirmuäratavate kuritegude faktitruudele kirjelduste aluseks on nende samade jutuajamiste salvestised ja väga põhjalik uurmistöö. Loe katkendit sarimõrvar Harvey Louis Carignanist kõnelevast peatükist.
Võigaste sündmuste jada sai alguse 1973. aasta 1. mail ajalehes Seattle Times ilmunud tööpakkumiskuulutusest. Kohalikus bensiinijaamas vajati töötajat. Kuulutus jäi silma 15-aastasele Kathy Sue Millerile. Tüdruk otsis tööd oma kallimale Mark Walkerile. Kui Kathy järgmisel hommikul kuulutuses antud numbrile helistas, tärkas temas huvi, kui telefonile vastanud mees teatas, et otsib tüdrukuid. Kathy andis talle oma aadressi ja telefoninumbri ning nad leppisid kokku, et kohtuvad pärast tundide lõppu. Mees pidi Seattle’is Searsi hoone ees tüdruku peale võtma ning sõidutama ta bensiinijaama töösooviavaldust täitma.
Kathy ema muutus murelikuks. Teda ei vaimustanud sugugi see, et tütar oli andnud telefoninumbri võõrale inimesele ja ka töövestluse korraldamise viis tegi ta rahutuks. Naisele ei meeldinud mõte, et Kathy istub võhivõõra inimese autosse. Ema oli lugenud hiljutist artiklit pöidlaküüdiga sõitnud Laura Brockist, kes oli vägistatud ja mõrvatud.
«Ma ei tee nalja, Kathy,» hoiatas Mary tütart. «Ära mõtlegi selle mehega kokku saada.»
Kathy lubas kannatamatult, et ei tee seda, ja asutas minekule, hunnik õpikuid kaenlas.
Ema ja tütar sõitsid sel hommikul sama bussiga. Kathy väljus Roosevelti keskkooli lähedal esimesena. Mary vaatas läbi räpase bussiakna oma kaunile tütrele järele. Tüdruk keeras ümber, naeratas ja lehvitas emale.
Kathy astus ema keelust üle ning sai pärastlõunal siiski Carignaniga kokku. Kannatamatusest niheleva mehe süda jättis löögi vahele, nähes sihvakat sportlikku tüdrukut tema poole tulemas. Teismelise pikad paksud helepruunid lainelised juuksed langesid seljale. Kathyl olid rohelised silmad ja tema heledat nahka kaunistasid õrnad tedretähnid. Tüdruk jäi teisel pool teed seisma ning mees jälgis, kuidas sinise-valgekirju džempri, tumesinise pluusi ja sinakate sukkpükstega noor neiu talle lehvitas.
Carignan kummardas üle kõrvalistuja istme ja lükkas autoukse lahti. Kathy aga astus juhipoolse ukse juurde ja kõneles mehega läbi akna. Carignani välimus polnud esmapilgul kuigi julgustav. Inetu mehe otsaesine oli kummalise kujuga. Tema lõug hoidis tugevasti tahapoole ja ühe silma kohal oli arm. 46-aastane Carignan nägi välja tunduvalt vanem, kui ta tegelikult oli. Mehe nahk oli kortsus ning silmaalused kottis ja kurrulised. Tema tavapärane ilme oli tige ja mehel oli kombeks altkulmu põrnitseda. Naeratamiseks pidi ta tõsiselt pingutama. Seekord aga püüdis Carignan olla nii võluv kui võimalik.
«Hei! Sina oled vist Kathy?» päris mees laialt naeratades.
Kathy märkas mehe lõualohku ja naeratas vastu: «Jah.»
Tüdrukut autosse kutsudes sõnas Carignan: «Peame sooviavaldused täitma. Blanketid on mul kontoris. Hüppa autosse. Viin su pärast koju ka.»
Kathy kõhkles. «Mu emale see plaan eriti ei meeldi,» selgitas ta, ning Harvey lasi käiku kogu oma veenmisoskuse. «Saan aru. Mul on endalgi lapsed. Abielus olen ka. Kena maja, tore naine. Jah, me ei tohiks su ettevaatlikku ema süüdistada.»
Mehe sõnad julgustasid Kathyt. «Kindel, et see sobib?» päris ta.
«Muidugi. Tead, ma tutvustan end su emale, kui ma su koju viin. Siis ta kindlasti ei pahanda.»
Elusana Kathy Sue Millerit enam ei nähtud. Carignan, kelle vägivallategudega oli politsei kursis, kuulati hoolikalt üle ja teda jälgiti ööpäev läbi, kuid tõendeid, millele toetudes süüdistada teda inimröövis, rääkimata mõrvast, polnud piisavalt. Pühapäeval, 3. juunil leidsid mootorratastega Everettist põhja pool asuvast Tulalipi reservaadist läbi sõitnud 16-aastased poisid Kathy laiba. Alasti surnukeha oli mähitud musta kilesse. Laip oli niivõrd tugevasti lagunenud, et esialgsel vaatlusel polnud võimalik sugu kindlaks teha. Lahkamisel leiti, et surnukeha hambad klappisid Kathy hambakaardiga. Kolju oli tugevasti kahjustunud ning surma põhjus oli ilmselge: tüdruk oli surnuks pekstud.