KATKEND ⟩ «Aeg ei ole narratiiv ja elu ei ole lihtne nagu romaan!»

Eia Uus. Foto: Erakogu

Õige pea ilmub kirjastuselt Postimees Eia Uusi raamat «Kirjad Buenos Airesest». Veel 12 päeva on aega toetada raamatu trükki ja niiviisi endale raamat ette tellida. Loe katkendit ja vaata lähemalt Hooandjast!

Naaseme raamatupoodi, kus on alanud kirjandusfestivali kinnine avapidu. Pea kõik, kes mõisaraamatukogu meenutavas kaupluses ja kohvikusaalis liiguvad, veiniklaasid käes, on kirjanikud laiast maailmast.

Siin suudeldakse ju tutvudes põsele, välismaalasi samuti. Olles kolm nädalat üksi ja vait olnud, hämmastab mind see puudutuste hulk, see ülevoolav soojus, põlevate silmadega tulised vestlused, nii palju rääkimist, arutlemist, muusikast üle hõikamist. On luuletajaid, stsenariste, novelliste, isegi laulukirjutajaid, räppareid, rahvusvaheliste preemiate laureaate, jutustan põgusalt Irvine Welshi ja Rae Armantroutiga.

Iosi tutvustab mind järjest inimestele ja me räägime, hüpates märkamatult hispaania, prantsuse ja inglise keele vahel. Selgub, et maailmakeeltesse tõlgitud kirjanik Iosi oskab vene keelt. Keegi, kes on elanud pea terve elu teisel pool maakera, maailma ühe kõige räägituma keele alas, võttis kunagi kätte ja õppis ära vene keele, et klassikuid lugeda. «Noh, eks üks tüdruk oli ka mängus,» naerab ta.

Istume riiulite vahel põrandal, Iosi räägib oma emast, poetessist abikaasast, järgmisest raamatust, Shakespeare’i uustöötlusest, mis leiab aset Argentina kõrbes. Vahepeal käime raamatute vahel, näitame neid, mida armastame, ja Iosi varastab mulle Federico Falco «Un cementerio perfecto».

Märkan siis riiulite vahel ennustajamoori. Ta istub väikesel toolikesel uhkes mustlasriides. Keeran kanna pealt ringi.

Lõputult voolav vein on Gran Reserva del Fin del Mundo (maailmalõpu gran reserva) ja me joome seda katusel, kus on ääretult meeleolukas ning muudkui tuuakse kandikutega kuumi empanada’sid.

Ja siis läheb tantsuks, mulle õpetatakse cumbia sammud selgeks. Ennastunustavalt rütmikalt tantsivad kirjanikud, kujuta ette!

Enamasti tähendab raamatute kirjutamine üksi vaikuses istumist. Aga teinekord on raamatukoi olla üle mõistuse tore. Ma leidsin oma hõimu üles.

***

Kasutan interneti piirituid võimalusi, et lugeda põgusaltki järgmise päeva esinejate ja uute tuttavate loomingut, mis on tõlgitud keeltesse, mida oskan.

Õhtul suudan end kirjandusfestivalile kohale hiivata, sellest uskumatust ööst veel sõnatu. Loomulikult unustan, et Lõuna-Ameerikas ei tasu ühistranspordile loota: mu 54-minutine bussisõit osutub märkimisväärselt pikemaks, nii ei jõuagi ma õigeks ajaks angolalase José Eduardo Agualusa (kelle «Minevike müüjat» kevadel juhtumisi lugesin) ja Tšiili habemiku Rafael Gumucio vestlusele, teemaks autobiograafia kasutamine kirjanduses.

Kui ma kohale jõuan, suudleb Eterna Cadencia juhataja ja festivali asjapulk mind põsele ning küsib jooksu pealt, kuidas mul läheb: «¿Qué tal?» Teen mällu märkuse välja uurida, kuidas sellele vastata tuleks. Ilmselt on olemas kohasem reaktsioon kui ohmunaeratus raevuka peanoogutusega. Festivali algataja Pablo suudleb mind samuti põsele ja küsib, kas mul on pohmell. 24 tundi tagasi polnud ma neist inimestest kuulnudki, aga nüüd on meil ühised mälestused, üksteise elulood ära kuulatud, koos joodud, tantsitud ja kirjanduse üle vaieldud.

Festivali toimumispaigaks on La Abadia – kõrge müüriga ümbritsetud aed, kus trepist üles minnes asub künka peal ootamatult kaunis klooster. Keskel on aed palmide, põõsaste, skulptuuride ja pinkidega, ümberringi sammastega katusealune vabaõhukoridor ja kohvik. Kirjandusfestivali puhul on seinaorvades raamatuvahetus, kus saab endale raamatu võtta ja teise asemele jätta.

Kui lagunevale kloostrihoonele kultuurikeskusena uus hingamine anti, muudeti väiksem kabel lihtsate vahenditega ägedalt moodsaks: kõik võlvlaed, seinad, nikerdatud pühakud, altar ja kantsel värviti mattvalgeks. Nüüd näeb see välja, nagu istuksid keset kipsi, futuristlik ja ajalooline korraga.

Üleni valges kabelis kuulan brasiillase Bernardo Carvalho ja sakslase Benjamin Steini arutelu. Kui viimane mainib Facebooki, läheb esimene korralikult marru. Aga mitte sellepärast, et sotsiaalvõrgustikus vohab edevus, see rikub inimeste privaatsust või et inimesed loevad seetõttu vähem raamatuid. «See nõndanimetatud ajajoon tekitab illusiooni, nagu oleks elu kuidagi lineaarne või kronoloogiline! Nagu leiaks elamine aset hetk hetke järel, justkui oleks sellel loogiline struktuur nagu proosal. Aga see ei ole tõsi! Elu leiab aset üheaegselt, igal pool korraga, elu on segane. Aeg ei ole narratiiv ja elu ei ole lihtne nagu romaan!»