Kuidas Kihnu Virve sünnipäeval Vahur Kersna saapad täis oksendati

Virve Köster. Foto: Urmas Luik

Loe katkendit Mare Mätase raamatust «Minu Kihnu. Külas või külata». ««Minu Kihnu» on jutt, mida suviti iga päev oma kodusaare külalistele vestan, kuid tegelikult on see üksnes killuke tervikust. Iga jutustatud lugu avab üha uusi värvikaid lugusid, mida elu siin iga päev pakub,» lubab autor.

Mare Mätas, «Minu Kihnu. Külas või külata». Foto: Raamat

Küsimusele, miks Virve on 21. sajandi staar, on mul vastus olemas. Käin Virvel sageli külas ja arutame asju, kuulan tema meenutusi ja järeldusi pikast elust ning soove tähelepanelikult. Kord rääkis Virve mulle oma suurest soovist või õigemini murest, et mis pärast tema surma saab: kas ta pääseb ikka Kihnu muuseumi kuulsuste tuppa, kus on eksponeeritud Theodor Saar, Peeter Rooslaid ja Marina Rooslaid? Kuna mina töötan suure osa ajast giidina, mõtlesin iga kord, kui järjekordse rühmaga sinna ruumi astusin, et kuhu ometi Virve panna. Mõtlesin ja mõtlesin. Rääkisin murest kunstnikust sõbrale Jaak Visnapile. Tema ütles, et siin muud head lahendust pole, kui Virve tuleb panna lakke. Nojah, nali naljaks, kuid see mure painas mind edasi, kuni tegin endale tähtsa avastuse: Virve ei peagi olema seal toas, kus on 20. sajandi staarid, tema on ju 21. sajandi staar! Tema on oma enneolematu kuulsuse saavutanud just praegusel sajandil, seega on küsimus eraldi toas, kui mitte keskuses või ausambas.

Minu mälestused Virvest ja tema perest algavad 20. sajandist. Ka meie perede vahel on põlvkondade pikkune side: Põlde Marta oli sündinud 1928. aastal nagu Virvegi ning oli Kihnu koolis Virve pinginaaber ja südamesõbranna, sellest ajast jäid head suhted kogu eluks. Virve värvikas natuur figureeris ikka siin ja seal. Ühelt poolt oli tema elu raske ja elumuresid palju, teisalt tegi talle suurt rõõmu laval esinemine. Igal võimalusel osales ta Kihnu rahvamaja estraadistseenides ja komöödiasketšides. Eks annet ole tal tõesti, etendused olid külarahva meelest naljakad ka.

Üks Virve tragöödiaid oli tütar Hilja mootorrattaõnnetus. See juhtus kord talvel ülemere trahteris Kuld Lõvis kõrtsipeol käies. Õnnetuse tulemusel jäi Hilja vaevu ellu ja oli pikalt voodihaige ning tal olid hilisemad tõsised tervisemured. Virve kasvatas Hilja kaht kooliikka jõudnud tütart Rainat ja Reenat, seepärast on nad teda alati austavalt emaks kutsunud. Virve noorim tütar Urve on Rainast vahest seitse aastat vanem, nii et need kolm tüdrukut kasvasid Virve hoole all üles nagu õed. Selle ülimusikaalse pere värvikas tegelane oli ka Virve mees Jaenka, kes aeg-ajalt lõõtsa välja võttis. Virve tagasivaade oma üle 60 aasta kestnud abielule pole kuigi positiivne ja kirjelduste põhjal võib seda tema poolt nähtuna käsitleda kui ebaõnnestunud kooselu täis pettumusi, petmist ja vägivalda, millest räägib mitu viimase aja laulugi. Tütretütred arvavad siiski, et Virve liialdab ja Jaenkal polnud viga midagi.

Minu sõprus Järsumäe tüdrukutega algas kaheksakümnendatel aastatel. Käisime üheskoos rahvamaja pidudel tantsimas ja üksteisel külas, enamasti mina Kiusu Pilviga ikka Järsumäel istumas, sest seal oli ju kõige põnevam paik päikese all. Sealsed jutud läksid iga kord nii huvitavaks, et me ei saanud või ei julgenud enam öösel koju minna, sest hakkasime kartma kõike seda, mis sealses metsas inimestega juhtunud oli või juhtuda võis. Näiteks tuli meil koduteel ületada Lülle mägi, kus vanasti elas Kihnu legendaarne vägimees Lülle Lüll, ja tundus hirmus tõenäoline, et ta tuleb ööpimeduses meile vastu. Järsumäe rahvas oli teda ju korduvalt seal liikumas näinud. Teine oht oli Järsumäe pere surnud esivanemad, kes hobuste seljas metsas ratsutasid. Kolmas võimalus oli metsast enam mitte välja saada, võisidki sinna ringlema jääda. Et kõiki neid ohte vältida, hakkasime tavaliselt alles hommikul varavalges, kell viis või kuus kodu poole astuma, nii et võite vaid ette kujutada neid vihaseid nägusid kodus ja lubadusi, et enam nii ei juhtu. Ikka juhtus, palju kordi. Ning ehkki lubasime, et enam ei juhtu, läks lõpuks nii nagu alati.

Järsumäe rahvast on alati paelunud maagia, ennustamine, ended, kogemused luupainajate ja kõige üleloomulikuga. Kui sa sellesse maailma ringlema jääd, on keeruline pimedas üksi läbi metsa kodu poole minna, kui iga kadakas viirastub mõneks ammu surnud tegelase vaimuks. Asja ei teinud kergemaks Virve poja Eedi jutud sellest, kuidas tal mitu korda mootorrattaga koju sõites istus keegi selja taga, ja kui tagasi vaatas, polnud seal kedagi. Või armas lugeja, kui üksi pimedal metsateel sõidad, heida pilk auto tahavaatepeeglisse! Võib-olla vaatab keegi sealt vastu? Ja kord järjekordsel jutuvestmisõhtul kirjeldas Virve väga värvikalt, kuidas üks punane nägu nende vaheliku aknast ööpimeduses sisse kiikas... ja jälle ei saanud ma tol õhtul kuidagi pimedas koju mindud.

Oh, neid lugusid oli palju! Kui värvikas kaaskond ammusurnud inimestest või müstilistest tegelastest seal Virve maja ümber metsas tegutses ja meile kõigile kaasa elas! Nende rahvajuttude taustal pole ime, et üks mu lemmikraamatuid on Andrus Kiviräha «Rehepapp» või, veel parem, film «November», milles kõik tuleb nii tuttav ette, olles justkui täpne kirjeldus meie igapäevaelust.

Jah, mina olen suur rahvaluule- ja folkloristikasõber. Ma võin selliseid jutte tundide kaupa kuulata ja eks seepärast ole Järsumäe talu ajast aega olnud minu lemmikpaik Kihnus. Ikka ja jälle kuulen sealt midagi põnevat ja inspireerivat. Selle raamatu käsikirja kirjutamise ajal on Virve just 93aastaseks saanud. Tulin paar päeva tagasi tema sünnipäevalt, mis oli äärmiselt meeleolukas, tõeline naisteklubi üritus. Päev varem käisid Virvet õnnitlemas vallavalitsuse töötajad, minule oli eraldi vastuvõtt plaanitud reede õhtuks ja nagu ikka üllatusega! Külla oli kutsutud nõid Mari-Liis Pau, kes paneb kaarte ja ennustab tulevikku. Sellest kujunes taas niivõrd põnev öö, mis ei lähe meelest. Hea meel oli näha, et Virve naasis seansilt silmanähtavalt rõõmsamana, kui oli enne olnud. Kui lõpuks jõudis kätte minu kord minna nõia jutule, oli see käik mullegi pisut elumuutev ja jahmatav. Jah, midagi pole muutunud, Järsumäe talu ümbritsevas metsas toimub kogu aeg midagi põnevat, mis lükkab minusuguse rajalt korraks maha, veidi kreeni, mõjudes iga kord meeli ergutavalt.

Virve sünnipäevapeod on alati olnud toredad ja kuna mina olen perekonna lähim sõber, olen alati oodatud. Paar aastat enne Virve suurt juubelit kutsuti mind sinna näiteks koos Vahur Kersnaga, kes oli Virvest südamlikud saated teinud ja tema talendi suur austaja. Kuna Vahuri tervis polnud kiita ja ontlik abikaasa Liina tegi poliitikukarjääri, läksid nad vara magama ja meie jäime Virvega edasi Vana Tallinna likööri jooma ja Kihnu asju arutama ning jaurama. Kella nelja paiku öösel tuli mul hoolimata Virve kurjustamisest hirmus kihk koju minna. Raina pakkis mulle veel pool torti kaasa, takso ootas aia taga, taarusin autosse ja maandusin kodutalus. Hommik algas skandaaliga, et keegi on Vahur Kersna saapad täis oksendanud, süüdistus langes mulle. Mina aga tean, et see ei olnud mina! Küll tuli mulle Virve õues vastu paarikümnepealine noortekamp, kes teda õnnitlema suundus. Kes siis lõpuks Vahur Kersna saapad täis oksendas, jääbki saladuseks, mina see igatahes polnud. Lugu on aga rahvajuttude seisu kohast nii põnev, et tasub siinkohal jäädvustamist.