Karl Martin Sinijärv soovitab suurepärast lugemist kanalisatsioonikaevuluukidest

Kanalisatsiooniluukide tundja Andres Siplane tutvustamas Tartu erinevaid kanalisatsiooniluuke. Foto: Kristjan Teedema

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Andres Siplase raamatut «Luukide vaatlemisest».

Lühidalt sõnastades on meil siin üks raamat kanalisatsioonikaevuluukidest. See määratlus võib inimestele mõjuda vägagi erinevalt. Kahtlemata on hulgaliselt kodanikke, kes luuke mikski ei pane ning noist üsna ükskõikselt mööda ja üle kõnnivad. Ju on noidki, kes vahel luuki märkavad ja hetkekese mõtisklevad, olgu kujunduse, nimemärgi või tollegi üle, missugust ajaloomomenti antud luuk eneses kannab. Ja siis on juba tõsisemad luugiloolased, kes ise luukidega kõnelda mõistavad ja kellega luugid vestelda võtavad.

Andres Siplane kuulub selgesti tolle viimati mainitud vähemiku sekka. Kuigi ilmas on temastki pühendunumaid luugisõpru. Kui ma raamatukogus seda raamatut näppisin, siis läks raamatukoguhoidja elevile ja avaldas mulle kohe mitmete põnevate luukide asukohad, missugustest raamatus juttu ei olevatki. Ja eks too ka autor ise lustakaid näiteid sotsiaalmeedias möllavatest luugiloolastest üle ilma, kel igaühel üks või teine täiendav kiiks seoses luukidega.

Ju nois üla- ja allilma piiri märkivates metallkolakates miskit müstilist peidus on. Luuk ise on siinsamas, aga teisele poole luuki jääb juba sootuks muudmoodi maailm, hämaruse rajamaa, pimediku pool. Millel on teatav ligitõmme. Samas pühendunud luugi-inimesed vist üldjuhul sinna teispoolsusesse nii väga ei kipugi, neid huvitab luuk kui selline. Kanalisatsioonisõbrad ja kloaagikondajad on eraldi subkultuur. Ja mida suurem ja vanem linn, seda rohkem on ka maa-alust käigustikku, mida avastada. Jaak Juske on Tallinnaski maa-alusi retki korraldanud.

Tallinna luukidega algab ka «Luukide vaatlemisest». Õigupoolest on enne luukideni jõudmist veel teoreetilised lähenemised, metodoloogilised ja eetilised probleemid ning alles siis jõuame empiirilise materjalini. Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu luukidest on juttu, ent jõutakse ka Kiievisse, Berliini ning mujalegi. Ja nagu ajaloohõnguliste asjadega ikka, on ka luukidega nii – kui natukenegi pealispinnast sügavamale vaadata, avaneb kõige kummalisemaid lugusid ja selgub, et luuk pole ainult luuk, vaid ukseke palju põnevamate teemade ligi.

Suurepärane lugemine ja paneb senisest hoolikamalt jalge ette vaatama, vähemalt enne lund ja pori tasuks luuke natuke vaadelda.