/nginx/o/2021/02/18/13636863t1h9f89.jpg)
Wim Hof sai hüüdnime «Jäämees» sellega, et purustas hulga külma käes viibimise maailmarekordeid. Taronis ka Kilimanjarole lühikestes pükstes, jooksis ülalpool põhjapolaarjoont paljajalu ja seisis rohkem kui 112 minutit jääkuubikuid täis kastis. Heliose kirjastatud raamatus «Wim Hofi meetod» räägib ta loo oma lapsepõlvest ning juba varakult loodusega ühenduses olemisest.
Alati olnud lihtne inimene
Hofi kodulinn Sittard Hollandi lõunaservas asub umbes kilomeetri kaugusel Saksamaast ja kümmekonna kilomeetri kaugusel Belgiast, see on Hollandi kõige kitsam osa. Seega avaldasid noore mehena talle mõju nii saksa kui ka belgia kultuur oma prantsuse ja saksa keelt kõneleva elanikkonnaga ning loomulikult meie enda hollandi keel ja kultuur. Vanuses kaksteist kuni seitseteist vedas ta varahommikuti ajalehti laiali, Algemeen Dagbladi ja De Telegraafi. See on hoopis teistsugune aeg päevast, kui mitte kedagi ringi ei liigu, ning ta oli oma jalgratta ja loodusega sünkroonis.
/nginx/o/2021/01/11/13570689t1hd14f.jpg)
«Olen alati olnud lihtne inimene ja olen seda ka praegu. Armastan oma vana jalgratast palju rohkem kui uhkeid uusi sädelevaid rattaid, mida tänapäeval müüakse ja millel on hulk vidinaid küljes. Sõitsin vana rattaga kolm korda Hispaaniasse ja korra peaaegu Aafrikasse. Ma ei tea, mis nende vanade rataste juures on sellist, mis mulle meeldib,» kirjutab ta.
Viis aastat ärkas ta iga päev kell pool neli hommikul. Veeretas end voodist välja kätekõverduste asendisse, tegi viiskümmend kätekõverdust ja siis oli ärkvel. Isa andis Hofile ja tema vendadele suure kruusitäie kohvi ning kell neli hommikul asusid nad ajalehti laiali vedama. See oli kindel rutiin. See kogemus pani kindlalt aluse temadistsiplineeritusele.
«Olin tugev nagu eriüksuse sõdur sõjaväes. Soovitan kõikidele lastele, kes tahavad olla tugevad, vedada künklikus piirkonnas ajalehti laiali. Õpid ennast tundma, sest kedagi teist, kellega rääkida, ei ole. Hakkad mõtlema, näed maailma rahulikuna, selles pole mitte kedagi ega midagi muud. Oled üksi ja pead oma töö ilmast olenemata ära tegema. Avastad ennast iseenda seest. See on jõud,» soovitab ta.
Jalgrattaretk läbi külma
Selle tugevuse ja sellega kaasneva enesekindluse toel otsustas ta seitsmeteistaastasena koos kaksikvennaga Hispaaniasse sõita. Tuhandeid kilomeetreid jalgrattal. Ta meenutab, et see oli imeline kogemus. «Oktoobris algab Hollandis tõeliselt sügis ja jahedus seguneb vihmaga, mis on tõsiselt külm. Vihmas jalgrattaga sõitmine suurendas meie kehade vastuvõtlikkust külmale – sama protsess, mis tekib vees –, ja meil oli tõesti külm, aga lasime edasi, läbi Belgia Ardennide. Mäletan lund ja väga külma temperatuuri. Mingil hetkel pidime peatuma, sest oli vaja süüa, aga meil olid kaasas vaid kuivad kaerahelbed, mis maitsesid mulle nagu pähklid. Vapustav,» meenutab ta.
Hof on kindel, et kui annad end looduse ja ilmastikuolude võimusesse, aktiveeruvad tõeliselt kõik sinu aistingud ja see, mille pealt keha sügaval sisimas funktsioneerib, ning sa sööd ainult siis, kui organism seda nõuab, mitte kindlatel kellaaegadel, ning avastad, et isu muutub nii oluliselt, et isegi kuivad kaerahelbed tunduvad pidusöögina.
«Oleme selle sideme, selle sügava tunnetuse praegusel ajal suures osas kaotanud ning seetõttu ei suuda paljud meist selle väärtusi igapäevaellu kaasata. Ent tookord, ratastega külmadel maanteedel sõites kogesime seda sügavalt ja oleme seda tunnet südames sestsaadik kaasas kandnud,» kirjutab ta.
Wim Hof lisab, et tema üks eesmärke on muuta need sügavad tunded loodusega ühenduses olemisest kõigi jaoks arusaadavaks. «Sa oled Tarzan. Sa oled Jane. Oled kuningas. Oled kuninganna. Kroon ei ole pelgalt sümbol, mis pannakse kuningaks kutsutavale mehele pähe, vaid aura, mis ümbritseb sind, kui sa kiirgad, kui su aju on täiesti elus. Sa kiirgad elektromagnetilist välja ja see ongi kroon. See energia teeb sinust kuninga või kuninganna. See on looduslik kroonimine. Seega käitu kuninga või kuningannana ja seisa oma sära keskel uhkelt, sest just see sa sisimas oled,» kirjutab ta oma raamatus.