Karl Martin Sinijärv soovitab raamatut, mis laseb enda juurde uuesti ja uuesti tagasi tulla

Urmas Vadi, «Hing maanteeserval». Foto: Eesti Rahvusraamatukogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Urmas Vadi uut novellikogu «Hing maanteeserval».

Kui meil on üldse kirjanik, kes võib rahuliku südamega ja täiesti tõsiseltvõetavalt võrrelda Juhan Liivi linikuga kaetud mustvalge teleka kineskoobiga, siis on see Urmas Vadi. Kui seda mustvalget telekat nüüd omakorda Eesti kirjandusega võrrelda, siis võiks Vadi olla eelmainitud linik. Ta natuke nagu kataks ja varjaks, aga teisalt tooks esile ja aktsentueeriks. Oleks ise ilu tegija, ise ilus olija. Telekas, olgu ta parajasti sisse või välja lülitet, jääks muidugi samaks, aga ilma linikuta oluliselt ebaisikupärasemal kujul.

«Hing maanteeserval» on novellistik, mis e-raamatuna juba mitme hea kuu eest lugeja ette toodi, ent p-raamatuna veel üpris värske. No ja sisult samamoodi. Tihtigi on, et kirjanik avaldub novellivormis oma kõige ehedamal kujul ja Vadi puhul on see päris kindlasti nõnda. Eks ole ta ju kirjutanud vägagi mitmes žanris ning harva on läbikukk talle kirenud, enamjaolt õnnestuvad tal õnnestumised ebaõnnestumistest õnnestunumalt. Novellis tundub ta end tundvat parimini ning tõepoolest pakub «Hing maanteeserval» mitmekesiseid lugemiselamusi mitmeks korraks.

Pean silmas, et ega see ilmtingimata n-ö ühe jutiga läbi lugemise raamat ei pruugi olla. Selleks on läbivale vadilikule õrnnihestatusele vaatamata liiga erineva tonaalsusega jutud kokku satutet. Mis teose mitmekülgsust ja väärtust üksiti tõstab. See raamat laseb enda juurde uuesti ja uuesti tagasi tulla, kuni lõpuks ikkagi saabub see nukker hetk, mil kõik lood on otsas. Ja võib uuesti alata, sest vahepeal on midagi kusagil kuidagi muutunud – kui mitte raamatus, siis lugejas või maailmas ikka.

«Hing maanteeserval» on selle nähtamatu ukse hing, mis maanteeservalt igale poole mujale viib. Ja seal mujal (mis võib samas siinsamas olla) on põnev!