Mineviku eest pole pääsu ei meil endil ega lastel

Foto: Shutterstock

Tunnustatud psühhoterapeut Philippa Perry selgitab raamatus «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda» humoorikalt ja haaravalt, millised aspektid laste kasvatuses on tõeliselt olulised ja missuguseid käitumismustreid tasuks kindlasti vältida.

Philippa Perry, «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda». Foto: Helios

«Ideaalse retsepti» asemel pakub Philippa Perry palju suuremat pilti vanema-lapse hea suhte saavutamisest ja aitab muuhulgas:

• mõista, kuidas sinu enda kasvukeskkond lapse kasvatamist mõjutab;

• vältida või parandada vigu, mida sa tõenäoliselt teed;

• murda negatiivseid käitumismustreid ja harjumusi;

• hallata nii enda kui ka lapse tundeid;

• mõista erisuguste käitumiste tagamaid.

Perry rõhutab, et oleme aastatuhandeid minevikku ja kes teab kui pikalt tulevikku ulatuvas ahelas vaid imepisikesed lülid. Õnneks suudame oma isiklikku lüli vajadusel muuta.

Loe raamatust katkendit.

***

Mineviku eest pole pääsu ei meil endil ega lastel

Iga laps vajab soojust ja heakskiitu, puudutusi, su füüsilist kohalolekut, armastust ja piire, mõistmist, erinevas eas isikutega mängimist, lohutavaid kogemusi ja ohtralt nii su aega kui tähelepanu. Lihtne, või mis – raamat läbi. Kahjuks mitte, tegelikkuses võivad hoopis sulle kõiksugused asjad jalgu jääda. Su enda elu võib jalgu jääda: asjaolud, lastehoid, raha, kool, töö, ajapuudus ja kiire elutempo ... Need näited on, nagu isegi tead, üksnes lõputu nimekirja kaduvväike osa.

Mainitud vähestest näidetest enim võib meile jalgu jääda just see, mida meiega jagati, kui olime lapsed. Kui me ei vaata tagasi ajale, mil meid endid alles kasvatati, ja tollest ajast pärandiks saadud kogemusele, võib just seesama minevik meile kaikaiks kodarais saada. Ehk oled märganud end ütlemas midagi laadis «avasin suu ja rääkisin justnagu oma ema sõnadega». Kui need olid sõnad, mis tekitasid sinus turvalise tunde, et oled tahetud ja armastatud, on ilmselt kõik korras. Tihti aga võivad need olla sõnad, mis tekitasid sootuks vastupidiseid tundeid.

Jalgu võivad jääda meie endi habras enesekindlus, pessimism, tundeid blokeeriv kaitsevajadus ja kartus võimaliku emotsioonitulva ees. Või mis puutub meie lastesse, siis asjad, mis meid nende puhul ärritavad, lastele pandud ootused, ka lastega seotud hirmud. Oleme aastatuhandeid minevikku ja kes teab kui pikalt tulevikku ulatuvas ahelas vaid imepisikesed lülid.

Hea uudisena võiks mainida, et oled võimeline oma isiklikku lüli muutma, see parandab ühtlasi su laste ja nende laste elu ning võid muutustega otsekohe alustada. Sa ei pea tegema nii, nagu tehti sinuga; võid kõik kasutu välja jätta. Kui oled lapsevanem või plaanid lapsi saada, võid oma lapsepõlve lahti pakkida ja sellega põhjalikult taas tutvuda, endaga toimunut uurida – mis tundeid see sinus tol ajal tekitas, mis tunded sind sellele ajale tagasi vaadates nüüd tabavad – ning pärast kogemuste lahti pakkimist ja põhjalikku ülevaatust võid sealt vaid vajalikuga edasi minna.

Kui sind kasvamise ajal ainulaadse ja täisväärtusliku isikuna hinnati, tingimusteta armastati, sulle piisavalt positiivset tähelepanu pöörati ning kui kasvasid rahuldustpakkuvates peresuhetes, said heade ja funktsionaalsete suhete valemi kodust kaasa. Vastutasuks õpetas kogemus sind positiivselt oma perekonda ja kogukonda panustama. Kui sinu puhul nii oligi, ei tohiks lapsepõlve süvenemise harjutus sulle erilist valu tekitada.

Kui su lapsepõlv aga niisugune polnud – nagu enamikul meist –, võib mineviku vaatlemine ebamugavaid emotsioone tekitada. Arvan, et selle ebamugavuse ajal tuleks tundeid endale teadvustada, et hiljem nende edasiõpetamist vältida. Väga suur osa päritud mustritest jääb tegelikult meie teadvuse piiridest napilt välja. Just seetõttu on mõnikord raske teadvustada, kas reageerime oma lapse käitumisele siin ja praegu või jäävad reaktsioonide juured hoopis kaugemasse minevikku.