:format(webp)/nginx/o/2021/08/20/14003765t1h27ec.jpg)
Loe katkendit A. H. Tammsaare romaanisarja «Tõde ja õigus» viimasest osast. Viies raamat ühendab kõiki eelnevaid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele: Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele.
/nginx/o/2021/08/20/14003756t1hae16.png)
Tammsaare ise on pentaloogia põhiplaani kirjeldanud nii: «Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II – võitlust jumalaga, III – võitlust ühiskonnaga, IV – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V – alistumist.»
1934. aastal sai Tammsaare «Tõe ja õiguse» IV ja V osa eest presidendi kirjandusliku auhinna.
***
«Härra annab ehk mulle andeks, kui ma räägin puhast tõtt. See on minust muidugi hirmus rumal, aga mis sinna parata, kui olin nii rumal, et tulin niisukese mõtte peale. Just enne ärasõitu! Mõtlesin, et mis siis, kui härra on haige, kuidas ma lähen linnast maale üsna tühjade kätega. Ja nõnda siis ostsingi selle šokolaadi. Soo, jumal tänatud, nüüd on see väljas, nüüd on mu süda täiesti puhas,» ohkas Tiina lõpuks.
Aga Indreku juures saavutas ta otse vastupidise tulemuse: see oli tänini uskunud tema puhast südant, aga nüüd hakkas ta kõiges kahtlema. Sellepärast ütles ta:
«Kui oli šokolaad teil südamepiinaks, kas siis ka mitte see hirm, millest rääkisite?»
«Kuis nii, härra?» küsis Tiina arusaamatuses. «Ma ütlesin kohe, et hirm oli teie pärast, härra.»
«Ma mõtlen nimelt, et kas teil üldse hirmu oli; kas see pole teie väljamõeldis, nagu šokolaadi ostmise põhjuski.»
See rabas Tiinat raskesti. Ta seisis hulk aega sõna lausumata ja ütles siis:
«Härra, ma ju ütlesin, et tegin väga rumalasti, kui šokolaadi ostsin, aga oli veel rumalam öelda, et ma seda teie pärast tegin. Sest kui inimene on hakand kord valetama, siis valetagu edasi. Nii kui ta katsub ühegi vale tõeks teha, läheb kõik muu valeks. Tulevikus ma enam nii rumal ei ole. Räägin alati tõtt, aga kui kogematagi tuleb väike vale, siis õiendama ei hakka, mingu see väike vale viimaks ei tea kui suureks.»
«Kas te ise ka mõistate, kui kardetavat asja te räägite?» küsis Indrek tüdrukult.
«Aga mis ma pean siis tegema?» küsis tüdruk väriseval häälel vastu, nagu poleks tal nutt enam kuigi kaugel. «Mina olen muidugi rumal ja räägin rumalaid asju, aga ega siis härra sellepärast veel rumalaks pole läind, et ta mind enam põrmugi ei usu. Ma valutan linnas päevade ja ööde kaupa oma südant, nii et hoian teist vahel kahe käega rinnas kinni, sest muidu kardan, et lõhkeb. Läheb prõksti puruks ja ongi kõik valmis. Aga kui siia tulen ja ühe pisikese asja valetan, siis arvab härra kohe, et olen ka oma südamevalu valetand. Ei, härra, südamevalu oli ja, näe, tuli nüüdki jälle tagasi, juba hakkas uuesti. Pealegi, kui härra tahaks, siis võiks ta kohe teada saada, kas ma valetan või räägin tõtt. Sõitku ainult koju...»
«Ma olen praegu kodus,» ütles Indrek vaikselt vahele. Need sõnad lõid tüdruku mõtted segi. Ta vaatas imestunult Indrekule otsa ja laskis siis silmad vanuvas videvikus ümber käia, nagu otsiks ta kõnesolevat kodu värske lumega kaetud põõsastikust. Aga samal ajal meenus talle saun, nagu ta seda hiljuti näinud, ning ta ütles:
«Ah siis niisuke on teie kodu!»
«Jah, niisuke,» kinnitas Indrek.
«Aga härra pidi olema ju perepoeg?» kahtles tüdruk.
«Nüüd on härrast ning perepojast järel ainult saunamees ja kraavilõikaja,» seletas Indrek.
«Härra, mina kõlbaks ennem sauna kui teie, sest mina kasvasin keldritoas,» rääkis tüdruk. «Siin on pisut paremgi kui sügaval maa all, kus terve ilm tallab sul pea peal. Niisuke oli minu kodu. Aga teie kodu, härra, on seal, kus on te lapsed, ja kui te praegu, kas või täna õhtul, võtaks kätte ning sõidaks sinna, siis te kuuleks, nimelt vanaproualt, kuidas mu süda linnas valutas. Muidugi, temale ma ka valetasin, sest ma ei võind ometi öelda, et mu süda valutab teie pärast, härra, ta oleks jumal teab mis mõtlema hakand. Ma ütlesin talle lihtsalt, et süda valutab ema pärast, ja seda valet ma enam tõeks ei lähe tegema. Nüüd olen juba targem kui šokolaadiga. Las vanaproua usub pealegi, et minu süda valutas ema pärast, ega see usk talle kurja tee. Iseasi, kui teeks kurja, siis oleks muidugi hoopis iseasi ja siis peaks ehk lõpuks talle tõtt rääkima.»
«Tõtt peab ikka rääkima, Tiina,» ütles Indrek.
«Aga ma ei võind ju ometi vanaprouale öelda, et mu süda valutab teie pärast, härra,» vaidles tüdruk vastu.
«Miks mitte,» ütles Indrek. «Oleksite teie tõtt rääkinud, siis poleks teil olnud vaja siia sõitagi, sest vanaproua oleks teile siis kohe öelnud, et südamevalul on elus vähe tähendust. Valud tulevad ja valud lähevad ja kunagi ei tea, mis on parem, kas et nad tulevad või et nad lähevad.»
«Valud tulevad ja valud lähevad,» kordas Tiina mõttes tasakesi, ärkas aga siis nagu unest ja ütles: «Aga vanaproua ütles, kui ma oma südamevalust rääkisin, et, armas laps, eks sa sõida siis pealegi, kui südamevalu järele ei anna.»
«Seda ta ütles ju ainult sellepärast, et te talle valetasite,» seletas Indrek. «Ega te ometi arva, et vanaproua oleks sedasama öelnud, kui te oleksite talle tõtt rääkinud.»
«Nii et seekord tegin ma väga hästi, kui ma tõtt ei rääkind,» tuli Tiina põiki vastupidisele otsusele, kui Indrek püüdis teda juhtida.
Sellepärast ütles see: «Tiina, teie olete üsna rikutud tüdruk, meile tulles te olite parem.»
«Ei, härra, ma ei ole rikutud,» vaidles Tiina südilt vastu.
«Või kui olen, siis olin juba teile tulles. Teile, härra, pole ma kunagi valetand ja ei valeta ka, ainult see šokolaad. Aga et ma vanaprouale valetasin, siis sellest on mul ikka veel hea meel, sest nüüd nägin ma oma silmaga, et olete terve, härra, ja sain teada, et mu südamel oli õigus, kui ta valutas, sest teie olite haige, härra. Ainult kui ma teaks, mis ma selle šokolaadiga pean tegema. Kui ma ehk võiks ta teie isale anda? See on hea pehme piimašokolaad.»
«Ah see, mis teil endal vale pärast kurgust alla ei lähe, on teie arvates minu vanale isale paras, kes kogu oma elu tõde ja õigust taga on nõudnud?» ütles Indrek pooleldi naljatavalt, pooleldi tõsiselt.
«Härra, te ajate mu nutma,» ütles Tiina. «Ma olen oma šokolaadiga kõige õnnetum inimene maailmas. Juba rongile istudes hakkas mu süda tema pärast hirmsasti valutama ja ma mõtlesin kohe, et ega see head ei tähenda. Nii see ongi!»
Ta pühkis silmi, sest seal olid tõesti pisarad, ja et nad just sel hetkel jõudsid sauna ette, kus isa neile vastu tuli, siis nägi ka tema Tiina nõres pilku ja küsis: «Miks sa nutad? Mis sul viga?»
Indrek tahtis midagi rahustavat vastata, kuid Tiina jõudis temast ette, rääkides nõnda: «Miks ma ei peaks siis nutma, isa! Lapsed saatsid karrale, oma papale, head pehmet piimašokolaadi, aga härra ütleb, et ei tema ega teie, vanaisa, võta seda oma suu sissegi. Mis ma siis nüüd teen selle šokolaadiga või kuhu ma ta panen? Ja mis ma linnas lastele ütlen, kui nad küsivad, kuhu šokolaad sai ja kes selle ära sõi?»
«Noh, kui häda on ainult šokolaadi söömises, siis pole veel katki midagi,» naljatas isa. «Mina söön küll ainult leiba ja rüüpan vett peale, aga kui just tarvis, siis võin ma leiva kõrvale ka pisut šokolaadi hammustada, ega suutäis veel surma too, kui vett hästi peale laanida. Mis Indrek teeb, seda mina ei tea, sest tema oli mitu päeva haige.»
Kui Indrek ja Tiina kahekesi tuppa astusid, kuna isa välja jäi, ütles esimene: «Te olete tõepoolest seda väärt, et ma oleksin pidanud teid jalamaid linna tagasi kihutama.»
«Jah, härra, ma oleks pidanud tõesti kohe linna tagasi minema,» oli ka Tiina ise nõus, «sest siis poleks seda uut valet enam olnd, pealegi nõnda teie ees. Mul on hirmus kahju ja häbi! Aga see tuli nii iseenesest, et ma ei saand sugugi aega mõelda, et see on ju jälle vale, mis ma ütlen. Muidugi, kui lapsed oleks teadnud, et ma siia tulen, siis oleks nad tingimata midagi härrale saatnud või saata tahtnud – kas või šokolaadi, kui mitte muud. Nii et kui nõnda mõelda, siis mu uus vale ei olnudki päris vale. Liiatigi juhtus see nii hullusti, et mul just koju jõudes pidid silmad märjaks minema. Oleks see sündind metsas, siis poleks sellest midagi olnd. Ma kohe lihtsalt ei teand, mis isale vastata, sest ma kartsin, et kui teie vastate, härra, siis ütlete kõik plauhti välja. Kõik! Et mina teie pärast südant valutand, et ma vanaprouale valetand, et ma teile valetand, et mul on taskus see hirmus šokolaad – kõik, kõik, kõik! Selle hirmu pärast ma hakkasingi nii ülepeakaela rääkima, et tuli ainult vale välja.»
Tiina pidi varsti vaikima, sest ka isa tuli tuppa ja süütas lambi. Ja nii hull, kui see oligi, aga lõppes viimaks sellega, et kui tuli õhtusöök, mille valmistamisel ja laualepanemisel oskas Tiina end kohe kasulikuna näidata, kohanedes silmapilkselt uute oludega, siis isa tahtis seda šokolaadi näha ja maitsta, mille pärast ennist pisaraid valatud. Ja kui isa oli tükikese tahvli küljest murdnud ja suhu pannud, ütles ta asjatundlikult:
«Suus tal pole vigagi, aga ei tea, mis ta kõhus teeb.»
See andis ka Tiinale põhjust rääkimiseks ja ta lausus nagu vabandust paludes:
«Härra, teie ärge sööge, kui kardate oma haiguse pärast.»
Aga just nagu Tiina sõnade kiuste ka Indrek murdis nüüd tahvli küljest tubli suutäie ja sõi selle sõna lausumata ära, nagu ei paneks ta mikski seda valet, millesse kogu see šokolaad kastetud.
Tiinal hakkas sellest hirmus piinlik, ühtlasi aga nii hea, et tal kippusid uuesti pisarad silma. Ja kui ta õhtul ahju taga pingist, paarist toolist ja järist koostatud asemel lamas, vaibaks oma mantel peal, kippus ta süda sees aina rõõmutsema. Naeratus huulil, uinus ta ja hommikul ärkas samuti ning ta kinnitas isale, et tal pole ammugi nii magusat und olnud kui täna öösi.