«Sest see siin ei tundu nagu elu. See ei tundu nagu üldse miski»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit armastusromaanist «Pärast sind», mis on järg Jojo Moyese ülimenukale romaanile «Mina enne sind».

Jõuan koju veerand kaks ja astun vaiksesse korterisse. Tõmban jalga pidžaamapüksid ja kapuutsiga dressipluusi, avan külmkapi, võtan sealt pudeli valget ja valan endale klaasitäie. See on hirmus hapu. Vaatan silti ja saan aru, et avasin selle eelmisel õhtul ja unustasin pudelile korgi peale panna, otsustan siis, et pole hea mõte neist asjadest liiga palju mõelda, ja vajun koos pudeliga tugitooli.

Kaminasimsil on kaks kaarti. Üks on minu vanematelt, kes soovivad mulle palju õnne sünnipäevaks. See „parimad soovid” emalt on valus nagu torkehaav. Teine on minu õelt, kes pakub, et ta võiks koos Thomiga nädalavahetuseks külla sõita. See on pool aastat vana. Automaatvastajas on kaks teadet, üks hambaarstilt. Teine mitte.

Tere Louisa. Jared siin. Me kohtusime Dirty Duckis. Maandusime pärast sinu pool… (summutatud ja piinlik naer). Ma siin mõt­le­sin… Et väga tore oli. Äkki teeks uuesti? Minu number on sul olemas.

Kui pudelis pole enam midagi, siis kaalun uue toomist, aga ma ei taha enam välja minna. Ma ei taha, et 24 tunni toidupoe Samir jälle minu ja mu lõputute Pinot Grigio pudelite üle nalja viskaks. Ma ei taha kellegagi rääkida. Olen äkitselt surmväsinud, aga see on selline peadpööritav kurnatus, mis ütleb, et kui ka voodisse lähen, siis magama ma ei jää. Mõtlen hetkeks Jaredile ja tema kummalise kujuga sõrmeküüntele. Kas mind häirivad kummalise kujuga sõrme­­küüned? Põrnitsen elutoa tühje seinu ja mõtlen, et mul on lihtsalt värsket õhtu vaja. Ma tõesti tahan värsket õhku. Teen esikuakna lahti ning ronin ebakindlalt mööda tuletõrjeredelit üles, kuni jõuan katusele.

Kui ma üheksa kuu eest esimest korda siin käisin, näitas kinnisvaramaakler, et eelmised üürilised olid endale üles väikese terrassi teinud, sinna paar plekist lillepotti ja pisikese pingi sättinud. «See pole muidugi ametlikult sinu oma,» ütles ta. «Aga ainult sinu korteril on sinna otsene ligipääs. Minu meelest see on päris kena. Siin saaks isegi pidu pidada!» Ma olin talle otsa vaadanud ja imestanud, et kas ma näen tõesti välja nagu inimene, kes korraldab pidusid.

Lilled on ammu ära kuivanud ja surnud. Ma pole kuigi hea hooldaja. Nüüd seisan katusel ja vaatan Londoni vilkuvat pimedust. Minu ümber elab, hingab, sööb ja vaidleb miljon inimest. Miljon elu, mis on minust täiesti eraldiseisvad. See on imelik rahu.

Öises õhus kerkivad minuni linnahelid, tänavalaternad kiis­­kavad, mootorid mürisevad, uksed pauguvad. Mitu miili lõuna poolt kostab politsei helikopteri räige põrin ning selle kiir otsib kohaliku pargi pimedusest kadunud kurjategijat. Kusagilt kaugelt kostab sireen. Sireenid on alati. «Siin pole vaja palju vaeva näha, et kodune hakkaks,» ütles maakler. Ma oleksin äärepealt naerma pursanud. Linn on mulle sama võõristav kui varemgi. Aga nüüdsel ajal on minu jaoks kõik võõristav.

Kõhklen ja astun siis rinnatisele, käed külgedele sirutatud, otsekui kergelt purjakil köielkõndija. Üks jalg teise ette, nihkun piki betooni, tuuleke ajab mu väljasirutatud käte karvad turri. Kui siia kolisin, kui kõik alles hakkas minuni jõudma, sundisin end mõnikord oma trepikoja ulatuses ühest otsast teiseni kõndima. Kui teise otsa jõudsin, siis naersin öötaevasse. Näed? Ma olen siin – ma püsin elus – ma seisan serval. Ma teen seda, mida sa mul teha käskisid!

Sellest on saanud salaharjumus – mina, linna siluett, pimeduse pakutav mugav anonüümsus ja teadmine, et siin üleval ei tea keegi, kes ma olen.

Tõstan pea, tunnen öist tuult, kuulatan alt tulevat naeru, pudeli purunemise summutatud klirinat, linna poole suunduva liikluse müra, vaatan lõputut punast piduritulede rodu, autodest moodustatud vereringet. Siin müra ja kaose kohal on alati tihe liiklus. Üksnes kolme ja viie vahel öösel on suhteliselt vaiksed tunnid, joodikud on voodisse vajunud, restoranikokad valged kitlid seljast võtnud, baarid uksed kinni pannud. Nende tundide vaikust häirivad vaid üksikud helid – öised tankerid, juudi pagaritöökoja avamine teisel pool tänavat, ajaleheautod ja lehepakkide mütsatused. Ma tean linna kõige väiksemaidki liigutusi, sest ma ei maga enam.

Kusagil all hakatakse kinni panema White Horse’i, mis on täis hipstereid ja East Endi elanikke, üks paarike vaidleb väljas ning General Hospital teises linna otsas korjab kokku haigete, haavatute ja päeva vaevu üleelanute tükke. Siin üleval on vaid õhk ja pimedus ning kusagil paistab Fedexi transpordilennuk Londoni Heathrow’ lennujaamast Pekingisse ja arvutu hulk härra Viskijooja-suguseid reisijaid, kes kõik sõidavad mõnda uude kohta.

«Poolteist aastast. Tervelt poolteist aastat! Millal sellest ometi piisab?» küsin ma pimeduselt. Ning seal see on, ma tunnen taas seda ootamatut ülekeevat raevu. Astun kaks sammu edasi ja vaatan jalge ette. «Sest see siin ei tundu nagu elu. See ei tundu nagu üldse miski.» Kaks sammu. Veel kaks. Ma lähen täna nurgani välja.

«Sa ei andnud mulle mingit kuradi elu! Mitte sinnapoolegi. Sa lihtsalt rikkusid mu vana elu ära. Peksid tükkideks. Mis ma selle ülejäägiga nüüd pihta peaksin hakkama? Millal mul on tunne…»

Ajan käed laiali ja mul tuleb jahedas öises õhus kananahk peale, ja jälle ma nutan. «Käi perse, Will,» sosistan ma. «Käi perse, et sa mind maha jätsid.»

Lein tõuseb taas nagu äkiline laine, see on võimas ja kõikevõitev. Ja just siis, kui hakkan sellesse vajuma, kostab varjudest hääl: «Ära parem seisa seal.»

Vaatan üle õla ja näen tuletõrjeredelil väikest kahvatut nägu, tumedad silmad pärani. Ma ehmatan. Mu jalg libiseb rinnatisel, äkitselt olen ma kogu raskusega valel pool serva. Süda värahtab ja sekundi murdosa hiljem läheb keha järele. Ja siis olen ma nagu õudusunenäos täiesti kaalutu, olen öises tühjuses, mu jalad siputavad pea kohal ja ma kuulen karjatust, mis võib olla mu enda oma…

Raks.

Ja siis on kõik must.