:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2021/08/24/14015198t1hf0e7.jpg)
Loe katkendit Stefano Massini näidendist «Lehman Brothers». Loo keskmes on kolm venda – Hajum, Mendel ja Maier Lehmann, kes 19. sajandi keskel üksteise järel Saksamaalt Ameerikasse rändavad ning seal äri ajama hakkavad. Uuel kodumaal saavad nende nimedeks Henry, Emanuel ja Mayer Lehman. 1850. aastal asutavad nad ettevõtte Lehman Brothers.
Lúftmentš
Kariloomade ülesostja poeg,
ümberlõigatud juut,
üksainus kohver käekõrval,
seisis paigal
nagu telefonipost
New Yorgi sadama kail number four.
Jumal tänatud, et ta pärale jõudis:
bóruh ha-šém!
Jumal tänatud, et ta tulema pääses:
bóruh ha-šém!
Jumal tänatud, et ta nüüd lõpuks ometi päral on,
siin, Ameerikas:
bóruh ha-šém! Bóruh ha-šém! Bóruh ha-šém!
/nginx/o/2021/08/04/13967310t1h8d99.jpg)
Kisakõrid lapsed,
pagasi all lookas pakikandjad,
krigisev raud ja kriuksuvad talid.
Keset kõike seda seisab
tema
liikumatult,
just laevalt maha astunud,
esimest korda jalas
kõige paremad kingad,
mida sai hoitud selleks puhuks, «kui ma Ameerikasse jõuan».
Ja nüüd ongi see aeg käes.
Seda aega, «kui ma Ameerikasse jõuan»,
näitab suurelt valurauast kell
kõrgel
New Yorgi sadama torni otsas:
kell 7.25 hommikul.
Ta võtab taskust paberi ja pliiatsi
ja paneb kirja:
7 ja 25.
On kohe näha,
et tal käsi väriseb –
küllap erutusest
või võib-olla sellest,
et pärast pooltteist kuud meresõitu
on naljakas tunne
– «mis sa tuigud seal!» –
kahe jalaga kindla maa peal seista.
Pooleteisekuise meresõiduga
kaheksa kilo alla võtnud.
Habeme ette kasvatanud,
rabihabeme, sest kõik need
nelikümmend viis päeva,
mis ta võrkkiigest koile ja koilt tekile ja
jälle tekilt koile ja koilt võrkkiike vooris,
ei ajanud ta habet kordagi.
Le Havre’ist asus ta teele karsklasena
ja astus New Yorgis laevalt maha väljaõppinud napsisõbrana, kes
brändil ja rummil,
džinnil ja konjakil,
Itaalia veinil ja Iiri õllel
juba esimesest sõõmust vahet teeb.
Le Havre’ist asus ta teele ühtki kaardimängu oskamata
ja astus New Yorgis laevalt maha kihlvedude ja täringumängude meistrina.
Ta asus teele, uje, sõnaaher, endassetõmbunud,
ja astus laevalt maha kindlas usus, et ta teab maailma asjadest kõike:
prantslaste irooniast,
hispaanlaste lustist,
itaalia jungade sõgedast uhkusest.
Ta asus teele Ameerikast unistades,
ja astus nüüd laevalt maha Ameerikas
ja nägi seda ihusilmaga.
Bóruh ha-šém!
Kui ta
sel külmal septembrihommikul
nagu telefonipost
New Yorgi sadama kail number four
seisis ja Ameerikat lähedalt vaatas,
paistis Ameerika kõige rohkem mängutoosi moodi:
kui üks aken lahti tehti,
pandi teine kohe kinni,
kui üks vanker ümber nurga pööras,
ilmus nurga tagant kohe välja teine,
kui üks kunde lauast püsti tõusis,
istus kohe lauda teine.
«Nagu oleks kõik ette paika pandud,» mõtles ta
ja korraks oli
– tema peas, kus ta oli kuude kaupa Ameerikat ette kujutanud –
Ameerika,
päris Ameerika, mida ta nüüd ihusilmaga nägi,
ainult kirbutsirkus,
sugugi mitte aukartustäratav,
vaid vastupidi, hoopis naljakas.
Lõbus.
Ja just siis
sikutas keegi teda käsivarrest.
See oli sadamaametnik,
tume vorm seljas,
valged vuntsid ees, suur kaabu peas.
See sadamaametnik pani kirja
iga laevalt maha astuja nime ja numbri
ja esitas talle algelises inglise keeles lihtsaid küsimusi:
«Where do you come from?»
«Rimpar.»
«Rimpar? Where is Rimpar?»
«Bayern: Germany.»
«And your name?»
«Hajum Lehmann.»
«I don’t understand. Name?»
«Hajum…»
«What is Hayum?»
«My name is… Haj… Henry!»
«Henry, ok! And your surname?»
«Lehmann…»
«Lehman! Henry Lehman!»
«Henry Lehman.»
«Ok, Henry Lehman:
welcome in America.
And good luck!»
Ja sadamaametnik pani templi:
«11. september 1844»,
patsutas Henry Lehmanit õlale
ja läks kedagi teist kinni pidama.
Henry Lehman vaatas ringi:
laev, millelt ta maha oli astunud, Burgundy nimeks,
nägi välja nagu unne vajunud hiiglane.
Aga sadamasse sõitis juba teine laev,
mis kohe kai number four ääres sildub
ja veel 149 temasugust maha paneb:
võib-olla juuti,
võib-olla sakslast.
Võib-olla olid neil ka kõige paremad kingad jalas
ja üksainus kohver käekõrval.
Võib-olla olid nemad ise ka üllatunud, et neil värin sees on –
natuke erutusest,
natuke sellest, et neil jälle kindel maa jalge all on,
natuke sellest, et Ameerika,
päris Ameerika,
on lähedalt vaadatuna
nagu hiiglasuur mängutoos
ja võtab põlved nõrgaks.
Ta hingas sügavalt sisse,
haaras kohvri pihku
ja
kuigi tal polnud veel aimugi, kuhu minna,
astus
ka tema
kiirel sammul
mängutoosi,
millel nimeks Ameerika.