«Iial ei või teada, mis juhtub, kui suurtest kõrgustest alla kukkuda»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit armastusromaanist «Pärast sind», mis on järg Jojo Moyese ülimenukale romaanile «Mina enne sind».

«Mis su nimi on, kullake?»

Mul on kaela ümber lahas.

Kellegi käsi katsub mu pead, õrnalt, kiirelt.

Ma olen elus. See on tegelikult täitsa üllatav.

«Just nii. Tee silmad lahti. Vaata nüüd minu poole. Vaata mind. Oskad oma nime öelda?»

Ma tahan rääkida, teen suu lahti, aga hääl on summutatud ja mõttetu. Ma olen vist keelde hammustanud. Mul on suu verd täis, see on soe ja maitseb raua järele. Ma ei saa liigutada.

«Me tõstame su nüüd selgroogu toetavale lauale, selge? Sul on võib-olla natuke aega ebamugav, aga ma annan sulle valu vastu morfiini.» Mehe hääl on rahulik, tasane, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi – lebada katkisena betoonil ja vaadata öisesse taevasse. Tahaksin naerda. Ma tahaksin talle öelda, kui tobe see kõik on, et ma siin olen. Aga miski ei toimi nii, nagu toimima peaks.

Mehe nägu kaob vaateväljast. Minu kohal kõrgub neoonvestis naine, kelle tumedad lokkis juuksed on hobusesabasse seotud, ta laseb mulle taskulambiga järsult valgust silma ja vaatab mind eemalviibiva huviga, nagu oleksin ma mõni eksemplar, mitte inimene.

«Kas paneme tilguti külge?»

Ma tahaksin rääkida, aga valu jalgades juhib mu tähelepanu kõrvale. Jeesus, mõtlen ma, aga sõnad ei tule vist välja.

«Arvukad luumurrud. Pupillid on normis ja reageerivad. Vererõhk 90/60. Tal vedas, et varikatust tabas. Diivanile kukkuda pole kuigi tõenäoline… Aga need verevalumid on küll kahtlased.» Tunnen külma õhku kõhu peal, soojade sõrmede kerget puudutust… «Sisemine verejooks?»

«Kas meil on vaja teist meeskonda?»

«Kas te võiksite tahapoole astuda, härra? Päris eemale?»

Teise mehe hääl. «Ma tulin välja suitsetama ja ta kukkus mulle otse rõdule, kurat. Pidi mulle äärepealt selga sadama.»

«Aga näete siis, teil vedas. Ei sadanud.»

«Ma pidin end surnuks ehmatama. Ei oska ju oodata, et taevast inimesi sajab. Vaadake seda lavatsit. Ma ostsin selle Conranist, 800 naela. Kas ma saan kindlustuselt selle tagasi?»

Väike paus.

«Eks te küsige neilt. Teate, laske neil siis juba oma rõdu verest puhastamine ka kinni maksta. Kuidas tundub?»

Esimese mehe pilk libiseb kolleegile. Aeg liigatab, mina koos sellega. Kas ma kukkusin katuselt alla? Mu nägu on märg ja ma saan kusagilt eemalt aru, et hakkan vabisema.

«Ta läheb šokki, Sam…»

Kusagil allpool libiseb lahti kaubiku uks. Pagar? Seejärel hakkab laud mu all liikuma ning järsku valu valu valu – kõik läheb mustaks.

 

Sireen ja sinine vilkur. Londonis kaiguvad alati sireenid. Me liigume. Neoonvalgus libiseb üle kiirabiauto sisemuse, luksatab ja kordub, valgustab ootamatult asjaderohket sisemust, rohelises mundris meest, kes toksib midagi telefoni ning asub seejärel sättima mu pea kohal olevat tilguti hoidikut. Valu on vähenenud – morfiin? –, aga koos teadvusega tuleb kasvav õud. See on kui hiigelõhkpadi, mis vaikselt minu sees paisub ja vaikselt kõik muu ära blokeerib. Oh ei. Oh ei.

«’abandst?»

Pean kaks korda proovima, enne kui ühe käega vastu kaubiku tagaseina toetuv mees mind kuuleb. Ta pöördub ja kummardub mu näo kohale. Ta lõhnab sidruni järele ja tal on raseerides üks koht vahele jäänud. «Kas meil on siin kõik kombes?»

«’as ma o’n…?»

Mees kummardub allapoole. «Vabandust. Sireenidega on raske kuulda. Kohe jõuame haiglasse.» Ta asetab oma käe minu käe peale. Ta käsi on kuiv ja soe ja julgustav. Kardan äkitselt hirmsasti, et ta võtab käe ära. «Pea vastu. Kaua meil veel läheb, Donna?»

Ma ei suuda neid sõnu öelda. Keel täidab terve suu. Mõtted on ähmased, käivad kohakuti. Kas ma liigutasin käsi, kui nad mind tõstsid? Ma ju tõstsin paremat kätt, on ju?

«’as ma’n ’alvatud?» See tuleb välja sosinal.

«Mida?» Ta langetab kõrva mulle peaaegu suu juurde.

«’alvatud? ’as ma’n ’alvatud?»

«Halvatud?» Mees kõhkleb ja vaatab mind, siis pöörab pead ja vaatab mu jalgu. «Kas sa varbaid saad liigutada?»

Püüan meenutada, kuidas jalgade liigutamine käib. See nõuab palju rohkem keskendumist, kui ma varem harjunud olin. Mees sirutab käe ja katsub kergelt minu varvast, otsekui meenutades, kus need asuvad. «Proovi uuesti. Just nii.»

Valu sööstab mööda mõlemat jalga üles. Üks ohe, võib-olla nuuksatus. Mina.

«Kõik on korras. Valu on hea. Ma kindlalt ei saa öelda, aga minu meelest ei olnud selgroog vigastatud. Sul on puus sodi ja paar kohta veel.»

Ta silmad vaatavad mind. Tal on hea inimese silmad. Ta saaks nagu aru, kui väga ma veenmist vajan. Tunnen, et ta võtab mul käest kinni. Ma pole iial teise inimese puudutust rohkem vajanud.

«Ausalt. Ma olen üsna kindel, et sa ei ole halvatud.»

«Oh ’umal t’ntud,» kuulen kaugelt oma häält. Pisarad tõusevad mulle silmi. «Palun ära lase lahti,» sosistan ma.

Ta langetab näo taas lähemale. «Ma ei lase lahti.»

Ma tahan midagi öelda, aga ta nägu hägustub ja siis ma lähen jälle.

 

Pärast öeldakse mulle, et ma kukkusin viiendalt kaks korrust alla­­poole läbi varikatuse ja maandusin hiigelsuurel lõuendist ja rotangist veekindlate patjadega päikesevõtmise sohval, mis asus hr Antony Gardineri rõdul; ta on autoriõiguste jurist ning altkorruse naaber, keda ma pole kunagi näinud. Mu puusaluu on kaheks tükiks, puhtalt on pooleks naksatanud kaks roiet ja rangluu. Murdunud on kaks vasaku käe sõrme ning pöialuu, mis turritas läbi jalanaha ning sundis ühe meditsiiniüliõpilase minestama. Mu röntgenipilte vaadeldakse teatava aukartusega. Kuulen end hooldanud parameediku häält: «Iial ei või teada, mis juhtub, kui suurtest kõrgustest alla kukkuda.» Näib, et mul on väga vedanud. Nad ütlevad seda ja jäävad naeratades ootele, nagu peaksin ma vastama laia naeratusega või siis ehk väikse tantsunumbri esitama. Mul endal pole tunnet, et on vedanud. Ma ei tunne üldse midagi. Tukastan ja ärkan ning mõnikord näen ärgates operatsioonisaali eredaid tulesid ning siis hiljem ühte vaikset ja rahulikku tuba. Õe nägu. Vestlusekatkeid.

Nägid, mis jama see D4 vanamees korraldas? Vaat’ kus tore vahetuse lõpp.

Sina ju töötad Princess Elizabethis? Ütle neile, et me teame ise, kuidas traumapunkti pidada. Hahhahhaaa.

Sina lihtsalt puhka, Louisa. Meie hoolitseme kõige eest. Lihtsalt puhka.

Morfiin muudab mu uniseks. Nad suurendavad mu annust ja see on suurepärane jahe varisemine olematusse.