Psühholoog: armastust tuleb näidata lapse ärkveloleku ajal, mitte vaid siis, kui ta ilusasti magab

Foto: Shutterstock

Tunnustatud psühhoterapeut Philippa Perry selgitab oma Heliose kirjastatud teoses «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda» humoorikalt ja haaravalt, millised aspektid laste kasvatuses on tõeliselt olulised ja missuguseid käitumismustreid tasuks kindlasti vältida.

Philippa Perry «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda». Foto: Helios

«Ideaalse retsepti» asemel pakub Philippa Perry palju suuremat pilti vanema-lapse hea suhte saavutamisest ja aitab muuhulgas:

· mõista, kuidas sinu enda kasvukeskkond lapse kasvatamist mõjutab;

· vältida või parandada vigu, mida sa tõenäoliselt teed;

· murda negatiivseid käitumismustreid ja harjumusi;

· hallata nii enda kui ka lapse tundeid;

· mõista erisuguste käitumiste tagamaid.

Perry rõhutab, et oleme aastatuhandeid minevikku ja kes teab kui pikalt tulevikku ulatuvas ahelas vaid imepisikesed lülid. Õnneks suudame oma isiklikku lüli vajadusel muuta.

Avaldame raamatust katkendi, mis räägib mineviku parandamisest.

***

Mineviku parandamine

Mõnda aega tagasi uuris üks peagi emaks saav naine, mis oleks mu peamine soovitus värskele vanemale. Vastasin, et lapse vanusest olenemata on tema kohus meile füüsilisel tasandil meelde tuletada neid emotsioone, mida me ise samas elustaadiumis kogesime. Ta vaatas mind seepeale pisut hämmeldunult.

Aastake hiljem, väikelaps jalgade juures paterdamas, tunnistas see noor ema mulle, et polnud tol ajal mu sõnu täielikult mõistnud. Kuid ta oli need meeles pidanud ja uude rolli kasvades hakanud mõte talle kohale jõudma, see aitas tal ka lapsega samastuda. Meie teadvuses ei ole mälestust imikuajast, kuid alateadvus mäletab ja laps tuletab meile seda pidevalt meelde.

On tavapärane, et vanem tõmbub oma lapsest eemale samal ajal, kui tema enda vanemad talle kättesaamatuks muutusid. Vanem võib ka emotsionaalselt eemalduda, kui laps on samas vanuses, mil ta ise üksindust koges. Mark on klassikaline näide vanemast, kes ei soovi kogeda tundeid, mida laps minevikust pinnale toob.

Ehk soovid põgeneda nii nende tunnete kui oma lapse eest, kuid nii käitudes kannad endale tehtud kahju lapsele. Annad edasi ka head – seda armastust, mida kogesid –, kuid sa ju ei taha pärandada oma hirme, viha, üksindust ja kibestumust. Loomulikult tuleb hetki, mil meid tabavad last, partnerit, oma vanemat, sõpra või iseennastki puudutavad ebameeldivad emotsioonid. Kui seda tõde meeles pidada ja endale tunnistada, peaks õnnestuma vältida lapse mõtlematut karistamist – selle eest, et ta sinus vanad tunded esile kutsus.

Kui tunned Marki kombel, et ei soovi pereeluga tegemist teha, sest tunned end väljajäetuna, võib põhjuseks olla just see, et sind arvati lapsena kas ühe või mõlema vanema elust välja. Mõnikord võib pahameel ka teistsuguste tunnetena avalduda, näiteks igavuse või ühenduse puudumisena.

On vanemaid, kes arvavad, et liialdan niisuguste sõnadega nagu «hülgamine» ja «pahameel». «Mu laps ei tekita minus pahameelt,» vastavad nad. «Vahel tahan lihtsalt rahu ja vaikust, kuid ma armastan teda.» Näen hülgamist spektril. Kõige karmimas otsas valitseb tõeline hülgamine ehk vanem lülitab end lapse elust täielikult välja – nagu Marki isa. Kuid pean hülgamiseks ka lapse eemale tõukamist siis, kui ta soovib tähelepanu; mitte kuulamist, kui laps näiteks üritab sulle enda joonistatud pilti näidata (sügavamal tasandil tähendab see, et laps püüab sulle oma tõelist mina paljastada).

Soov laps eemale tõugata; soov, et ta kaua magaks ja omaette mängiks, enne kui ta selleks valmis on; soov, et ta su aega ei kulutaks, võib tulla sellest, et sa ei taha oma lapsega koos teatavaid tundeid kogeda, kuna need meenutavad sulle valusa aususega su enda lapsepõlve. Just seetõttu ei suuda sa lapse vajadusi tunnistada. Võime iseendale väita, et tõukame lapse eemale, sest soovime keskenduda oma elu teistele külgedele, nagu töö, sõbrad ja Netflix. Kuid olgem ausad. Teame, et see tähelepanu nõudev periood ongi lihtsalt üks etapp – töö, sõbrad ja vabaajategevused võivad oodata, kuni see väike inimene meid enam nii kohutavalt ei vaja.

Mälestustega sellest, kuidas meid endid koheldi, on raske rinda pista. Et me järeltulevat põlvkonda samamoodi ei kohtleks, tuleb oma tundeid tunnistada ja minevikku meenutada, selmet reageerida tunnetele, mida me täielikult ei mõista. Ebamugavate ja ebameeldivate käitumisviiside – nagu oli Marki vajadus olukorrast põgeneda – tunnistamine võib häbi tekitada. Neil juhtudel võtame pahatihti kaitsepositsiooni, et seda häbi mitte kogeda. Nii talitades ei muuda me midagi ja anname oma häired hoopis järgmisele põlvkonnale edasi. Häbi ei tapa. Kui mõistame seda, võime häbi hoopis uhkuseks pöörata: märkasime soovi valesti käituda ja tabasime õige hetke, et asjade käiku muuta.

Tõelist tähtsust omab võime end lapse seltsis mugavalt tunda, temas turvatunne luua ja anda mõista, et soovid ta seltskonda. Sõnadel on siin väike roll, palju suurem osa on meist hoovaval soojusel, puudutustel, heal tahtel ja austusel, mida näitame lapse tunnete, isiku, arvamuste ja maailmapildi vastu. Teisisõnu tuleb armastust näidata lapse ärkveloleku ajal, mitte vaid siis, kui ta ilusasti magab.

Kui tunned, et soovid lapsest iga päev ja iga tund puhkust, on ilmselt põhjuseks su vajadus puhata iseendas vallapääsenud tunnetest. Et neist päästikutest vabaneda, tuleks mineviku-ennast – nii imikut kui vanemat last – vaadata südamliku kaastundega. Pärast seda oled võimeline õigesti

suhtuma vajadusse ja igatsusse, mida laps sinu vastu tunneb. Loomulikult on oluline mõnikord lapsehoidja palgata, et mõningaid täiskasvanutele vajalikke asju ajada, kuid tea: kui vajadus lapsest eemale tõmbuda on tugev ja pidev, tuleks vapralt meelde tuletada just neid tundeid, mis sind ennast samas vanuses valdasid.

Harjutus: Meenutagem minevikku kaastundega

Küsi endalt, missugune lapse käitumisviis sinus kõige tugevama negatiivse reaktsiooni tekitab. Mis juhtus sinuga, kui lapsena samamoodi käitusid?

Harjutus: Sõnumiga mälestused

Sule silmad ja meenuta varaseimat mälestust. See võib olla pilt või tunne, ka lugu. Missugune on su mälestuses valitsev emotsioon? Suudad sa mälestuse ja praeguse iseendaga asjakohaseid seoseid leida? Kuidas see mälestus su nüüdset kasvatusstiili mõjutab? Pea meeles: kui selle harjutuse ajal kerkib pinnale näiteks hirmu- või häbitunne, mis võib sind praegusel hetkel panna kümne küünega kinni hoidma mul-on-alati-õigus suhtumisest – su enda lapse arvelt –, tunne enda üle uhkust, et seda märkasid, selle asemel et häbi all kokku vajuda või enesekaitseks kõike vältida, et sellesama emotsiooni ajel käitumist jätkata.