Raamat, mille igal lehel on tunda, kuidas Hongkong on autorile südamesse pugenud

Hongkong. Foto: Shutterstock

Teele Rebase «Minu Hongkong» on Minu-sarja raamat, mis kohe huvi äratas. Lugemissoov kasvas veelgi, kui autor kirjastuse instagrami üle võttis ning väga hästi planeeritult Hongkongi tutvustas. Hongkongiga olin varasemalt natuke tuttav sõbranna blogi kaudu, mida ta pidas vahetussemestrist, mis lõppes samade meeleavaldustega, mis on selle raamatu tuumaks. Seega natuke oli tuttavat, aga väga palju oli uut, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Teele Rebane, «Minu Hongkong. Veel õli tulle!». Foto: Petrone Print

2017-2020, Hongkong. Teele viis Hongkongi soov Aasia mõnusas kliimas ajakirjandust õppida. Õpingute kõrvalt naudib ta looduses matkamist ja kohalikku ööelu. Kui iga teise jaoks oleks linnas puhkev meeleavalduste laine, kus tänavad lahingupaikadeks saavad, õudusunenägu, siis tema jaoks on see pigem unistuste täitumine - olla pöördeliste sündmuste keskpunktis ja seda rindeajakirjanikuna kajastades endale nime teha.

Hongkongi ajalugu on keeruline ja pole sugugi lihtne mõista, mis asi see Hongkong siis ikkagi täpsemalt on - endine Briti koloonia, nüüd Hiina osa, aga ometi eraldiseisev, seda ajutiselt. Mina ei olnud küll endale seda kunagi teadvustanud. Eeldasin, et see on üks järjekordne suurlinn, aga tegelikult on seal ka džungel, mäed ja liivarannad. Ei pea sugugi piirduma kõrghoonete vahel jalutamisega, vaid võib külastada kloostreid, templeid või vaiadele rajatud kaluriküla. Mainimata ei saa jätta ka raevukaid torme! Kõiki neid paiku tutvustab autor kirega, igal lehel on tunda, kuidas Hongkong on talle südamesse pugenud.

Teine oluline teema, mis teeb ühe Minu-sarja raamatu heaks, on kohaliku elulaadi ja inimeste tutvustamine. Ka sellega saab Teele hakkama. Rohkem on küll juttu välisüliõpilaste igapäevast ja kohalike kohta jagatab ta pigem tähelepanekuid. Stiil on raamatul hästi mõnus ja kaasahaarav, rikka sõnavara ja teravate märkustega. Kusjuures õppetööd puudutab autor üllatavalt vähe. Päevad on matkamiseks ja ööd pidutsemiseks. Muidugi on raamatus ka kolmas kohustuslik osa - peatükk toidust. Kohaliku köögi fänn Teele väga ei ole ja mu meelest jagas ta seal samas instagrami ülevõtmisel palju huvitavamat infot kui raamatus. Ehk üht-teist maitsmisväärt seal ikka on.

Meeldejäävaks muudab raamatu meeleavalduste kajastamine. Sündmuste keerisest raamatut kirjutada on midagi muud, kui lihtsalt välismaal elamisest. Ma ei saa öelda, et oleksin ise just protestidel silma peal hoidnud, aga osa teemast oli juba eelmainitud blogi tõttu teada ja midagi üllatavat ei lisandunud. Meeldetuletus politsei vägivallast, sinise veega kahurist, pisargaasist - kõik oli isiklikumast nurgast. Targemaks sain aga taustast, protestide põhjustest. Kuigi meeleavalduste kulgu oli huvitav jälgida, siis uued teemad, nagu ülemaailmne pandeemia, tulid peale ja rohkem ma Hongkongile ei mõelnud. Nüüd siis sain teada, mis vahepeal toimunud on.

«Minu Hongkong» räägib Teele ülikoolielust ja osalemisest protestidel. Nautisin lugemist tänu autori kirele teema vastu. Sai mõnusa läbilõike nii Hongkongi ajaloost, tänapäeva eluoludest kui ka võimsast loodusest. Lisaks on raamatus ääretult köitev «minu» osa - tänavatel pulbitsev revolutsioon. Huvi Hongkongi ise külastada tärkas ka. Soovitan haarava stiili, hea ülevaate ning põnevate sündmuste pärast!