«Mõelge nüüd ise. Minu päris isa: mingi hädine ratastoolivennike. Jube naljakas küll»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit armastusromaanist «Pärast sind», mis on järg Jojo Moyese ülimenukale romaanile «Mina enne sind».

Ehmatasin uksekella helina peale. Keegi eihelistanud kunagi minu uksekella, välja arvatud pr Nellis korterist nr 12, kui postiljon kogemata meie posti ära vahetas. Kahtlesin, kas tema nii hilja ärkvel on. Ning kindlasti polnud minu kätte sattunud tema Elizabethi-aegsete nukkude valmistamise ajakirja.

Kell helises uuesti. Kolmandat korda, teravalt ja pealetükkivalt.

«Ma pean lõpetama, keegi on ukse taga.»

«Hoia nina püsti, semu. Kõik saab korda.»

Panin telefoni käest ja ajasin end kahtlustavalt püsti. Mul polnud siin sõpru. Ma ei olnud suuteline sõpru leidma, kui olin uude kohta kolinud ning kogu ärkveloleku aja enamjaolt tööl veetnud. Ja kui need oleksid olnud minu vanemad, kes on otsustanud sekkuda ja mind tagasi Stortfoldi viia, oleksid nad selle ära korraldanud tipptundide vahepeal, kuna kummalegi ei meeldinud pimedas sõita.

Ma ootasin ja lootsin, et see, kes seal ukse taga on, mõistab oma viga ja läheb minema. Aga kell helises uuesti, räigelt ja lõputult, otsekui toetuks keegi nüüd vastu nuppu.

Tõusin püsti ja läksin ukse juurde. «Kes seal on?»

«Mul on vaja teiega rääkida.»

Tüdruku hääl. Vaatasin läbi uksesilma. Ta vaatas oma jalge ette maha, seepärast nägin vaid pikki pruune juukseid ja liiga suurt nahktagi. Ta vankus kergelt ja hõõrus nina. Purjus?

«Sa oled vist vale ukse taga.»

«Kas teie olete Louisa Clark?»

Vakatasin. «Kust sa mu nime tead?»

«Mul on vaja teiega rääkida. Kas te saaksite ukse lahti teha?»

«Kell on peaaegu pool üksteist.»

«Jah. Seepärast ma ei tahagi siin koridoris seista.»

Kõhklesin. Olin elanud siin piisavalt kaua, teadmaks, et võõrastele uksi ei avata. Siin linnaosas juhtus ikka, et mõni narkar suvaliste uste taga helistas, lootes natuke raha saada. Aga see tüdruk rääkis viisakat juttu. Ja ta oli noor. Liiga noor, et olla üks neist ajakirjanikest, kes olid hetkeks klammerdunud loo külge kenast endisest imelapsest, kes otsustas oma elule lõpu teha. Liiga noor, et nii hilja väljas olla. Keerasin pead ja püüdsin näha, kas koridoris on veel kedagi. Näis, et see oli tühi. «Kas sa ütleksid, milles asi?»

«Siin väljas küll mitte.»

Avasin ukse turvaketiga, nii et nägime silmast silma. «Sa pead natuke rohkem selgitama.»

Ta oli kõige rohkem kuusteist, nooruse kastemärg täidlus oli ta põskedel alles nähtav. Ta juuksed olid pikad ja läikivad. Pikad saledad jalad kitsastes mustades teksastes. Terav silmalainerijoon kenas näos. «Niisiis… Mis su nimi oligi?»

«Lily. Lily Houghton-Miller. Teate,» ütles ta ja tõstis tolli võrra lõuga, «ma tahan rääkida oma isast.»

«Sa tulid vale inimese juurde. Ma ei tunne kedagi Houghton-Milleri nimelist. Sa vist ajasid mind mõne teise Louisa Clarkiga segi.»

Tahtsin ust sulgeda, kuid ta oli kinganina ukse vahele lükanud. Vaatasin seda ning tõstsin aeglaselt uuesti pilgu.

«See pole tema nimi,» ütles ta, nagu oleksin ma loll. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta pilk ühtaegu raevukas ja paluv. «Tema nimi on Will Traynor.»

Lily Houghton-Miller seisis keset minu elutuba ning vaatles mind nagu kergelt huvitunud teadlane, kes põrnitseb tundmatut sõnniku­mardika liiki. «Oo. Mis teil seljas on?»

«Ma… Ma töötan Iiri pubis.»

«Postitantsijana?» Seepeale kaotas ta ilmselt minu vastu huvi ja keeras tuba vaadates aeglaselt ringi. «Kas te elate päriselt siin? Kas see ongi teie mööbel?»

«Ma… alles kolisin siia.»

«Üks diivan, üks televiisor, kaks kasti raamatuid?» Ta osutas peaga tooli poole, millel ma istusin, endiselt kergelt hingetu, ja püüdsin kuidagipidi aru saada sellest, mis ta oli mulle äsja öelnud. Tõusin püsti.

«Ma võtan midagi juua. Kas sa tahaksid midagi?»

«Ma võtan Coca-Cola. Kui teil veini ei ole.»

«Kui vana sa oled?»

«Miks te küsite?»

«Ma ei saa aru…» Seisatasin köögileti taga ning vangutasin pead. «Willil ei olnud lapsi. Ma oleksin teadnud.» Põrnitsesin teda äkilise kahtlusega. «Kas see on mingi nali?»

«Nali?»

«Me Williga… rääkisime palju. Ta oleks mulle öelnud.»

«Jajah. Aga tuleb välja, et ei öelnud. Ja mul on vaja temast rääkida kellegagi, kes ei lähe endast välja iga kord, kui ma tema nime mainin, nagu mu ülejäänud perekond.»

Ta haaras pihku ema saadetud kaardi ja pani selle uuesti tagasi. «Ma ei võta seda üldse naljana. Mõelge nüüd ise. Minu päris isa: mingi hädine ratastoolivennike. Jube naljakas küll.»

Ulatasin talle klaasi vett. «Aga kes… kes su perekond on? Ma mõtlen, et kes on su ema?»

«Kas teil suitsu on?» Ta oli hakanud mööda tuba ringi käima, puudutas asju, näppis minu esemeid ja pani uuesti käest. Kui ma pead raputasin, ütles ta: «Minu ema nimi on Tanya. Tanya Miller. Ta on abielus minu kasuisaga, kelle nimi on Francis «Kuradi Türapea» Houghton.»

«Ilus nimi.»

Ta pani veeklaasi käest, tõmbas nahktagi taskust paki suitsu ja süütas sigareti. Ma tahtsin öelda, et minu kodus ei suitsetata, aga olin selleks liiga jahmunud. Seepärast läksin lihtsalt akna juurde ja tegin selle lahti.

Ma ei suutnud pilku temalt pöörata. Nägin võib-olla mõningaid märke Willist. Neid oli tema sinistes silmades ja kergelt karameljas nahatoonis. Neid oli viisis, kuidas ta enne rääkimist kergelt suud kõverdas, ja tema ainitises pilgus. Või nägin ma seda, mida näha tahtsin? Ta vaatas aknast välja tänavale.

«Lily, enne kui me edasi räägime, pean ma midagi…»

«Ma tean, et ta on surnud,» ütles ta. Ta tõmbas kiire mahvi ja puhus suitsu toa keskele. «Selle järgi ma saingi teada. Telekas oli mingi dokumentaal abistatud enesetappudest, seal mainiti tema nime ning ema läks täiesti ilmaasjata endast välja, jooksis vannituppa ja türapea läks talle järele, seepärast ma kuulasin muidugi pealt. Ja ema oli täielikus šokis, sest ta polnud teadnud isegi seda, et Will oli ratastoolis. Ma kuulsin kõike. Ma ju teadsin, et türapea pole mu päris isa. Aga ema polnud kunagi muud öelnud peale selle, et mu päris isa oli persevest, kes ei tahtnud minust midagi teada.»

«Will ei olnud… persevest.»

Ta kehitas õlgu. «Jutu järgi oli. Aga kui ma üritasin midagi küsida, siis ema läks täiega endast välja ja ütles, et ma tean tema kohta kõike, mis mul on vaja teada, et türapea Francis on mulle parem isa kui Will Traynor oleks iial olnud, ja jätku ma see jutt.»

Rüüpasin lonksu vett. Ma polnud iial varem nii väga klaasikest veini soovinud. «Mis sa siis tegid?»

Ta kehitas õlgu ja tõmbas veel ühe mahvi. «Ma guugeldasin teda. Ja leidsin teid.»

Mul oli vaja üksi olla ja seedida, mis ta mulle öelnud oli. Seda oli liiga palju. See oli liiga jahmatav. Ma ei teadnud, mida arvata sellest okkalisest tüdrukust, kes jalutas mu elutoas ringi ning pani õhu enda ümber pragisema.

«Ta siis ei rääkinud minu kohta mitte midagi?»

Ma vaatasin tema kingi; baleriinikingad, tugevalt kulunud, otsekui oleks nendega liiga pikalt mööda Londoni tänavaid käidud. Mul oli tunne, et mind tõmmatakse haneks. «Kui vana sa oled, Lily?»

«Kuusteist. Kas ma olen vähemalt tema nägu? Ma nägin Google’is üht pilti, aga teil on ehk mõni foto?» Ta vaatas elutoas ringi. «Kas kõik teie fotod on kastides?»

Ta märkas nurgas pappkastivirna ning ma mõtlesin, et ta kavatseb need tõesti lahti teha ja läbi sorida. Ma olin üsna kindel, et talle lähimas kastis oli Willi džemper. Ma tundsin äkitselt paanikat. «Ee. Lily. Seda kõike… on raske uskuda. Kui sa oled tõesti see, kes sa ütled end olevat, siis meil on palju rääkida. Aga kell on peaaegu üksteist ning praegu ei ole hea hetk pihta hakata. Kus sa elad?»

«St. John’s Woodis.»

«Noh. Ee. Su vanemad kindlasti mõtlevad, kus sa oled. Ma annan sulle oma numbri ja me…»

«Ma ei saa koju minna.» Ta keeras näoga akna poole ja nipsutas kogenud liigutusega tuhka. «Rangelt võttes… Ma ei tohiks üldse siin olla. Ma peaksin koolis olema. Nädalane internaat. Nad on kõik endast väljas, sest mind pole seal.» Ta tõmbas telefoni taskust välja, otsekui järele mõeldes, ja krimpsutas ekraani vaadates nägu, enne kui telefoni tagasi pistis.

«Äkki ma võiksin siia jääda? Ainult tänaseks? Ja te saaksite mulle temast rääkida?»

«Siia jääda? Ei. Ei. Vabandust, aga ei saa. Ma ei tunnegi sind.»

«Aga te tundsite mu isa. Äkki ta üldse ei teadnudki, et ma olemas olen?»

«Sa pead koju minema. Helistame su vanematele. Siis nad tulevad sulle järele. Teeme nii ja siis…»

Ta põrnitses mind. «Ma mõtlesin, et te aitate mind.»

«Ma aitangi sind, Lily. Aga mitte niiviisi nagu…»

«Te ei usu mind, ega?»

«Ma… Mul pole aimugi, mis on…»

«Te ei taha aidata. Te ei taha midagi teha. Mida te mulle mu isast üldse rääkisite? Mitte midagi. On teist mingit abi olnud? Ei ole. Suur tänu.»

«Oota nüüd! See pole aus. Me ju alles…»

Aga tüdruk nipsutas sigaretikoni aknast välja ja kõndis läbi toa minust mööda.

«Mis on? Kuhu sa lähed?»

«Ah, mis teil sellest?» ütles ta, ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, kõmatas uks ja läinud ta oligi.