/nginx/o/2021/08/27/14021760t1h3862.jpg)
Psühhoterapeut Philippa Perry kirjutab raamatus «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda», et see võib küll triviaalselt kõlada, kuid mängimine on lapsele elutähtis tegevus.
Psühhoterapeut selgitab, miks ei tohi last mängu ajal segada
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
27. august 2021, 10:32
Just mängimise ajal õpib väikelaps keskenduma ja harjub uut avastama – üheks neist on kindlasti rõõm, mida tekitab tegevus, mis meid haarab. Peale selle õpib ta ideid omavahel siduma ja kujutlusvõimet kasutama. Mängimine õpetab lapsi eakaaslastegagi suhtlema. Mängus peituvad nii loometegevuse kui töö vundament, uurimis- ja avastusretked. Kõik imetajad mängivad, kuna mäng on harjutus eelseisvaks eluks. Mäng on su lapse töö ja seda tuleb vastavalt austada.
Ära sega lapse keskendumist mängu ajal
«Maria Montessori töid lugedes algul üllatusin, kui ta ütles, et last, kes on mingile tegevusele keskendunud, ei tohiks segada. Mõte, et vaibal kastiautot lükkav ja autohääli tegev laps teeb tööd, oli mulle võõras. Laps on haaratud, ta keskendub, ta kasutab kujutlusvõimet, kujutleb narratiivi ning ta tegevusel on algus, keskpaik ja lõpp. Kui lapsel lubatakse niisugust tegevust korrata, õpetab see tegevusi lõpetama ja keskenduma,» kirjutab Perry.
Lapse töö aga algab tema sõnul juba enne seda staadiumi. Beebi vajab mängimiseks turvalist kohta, kus ta saab kõiki käeulatuses olevaid asju katsuda. Kui neile pidevalt «ei» öelda, häirib see lapse keskendumist. Imik võib segamatult mitu minutit mõne lihtsa asjaga – näiteks salvrätikuga – mängida. Ta õpib seda haarama, keerama, pillama ja selle järele taas kätt sirutama. Beebi ei tüdine niisugusest tegevusest, kuigi sinule tundub see igav. Sinu asi on lihtsalt vaadata ja lapse pilku järgida, kuid mitte juhtida.
Laps ei vaja hulgaliselt mänguasju
«Ilmselt tead praeguseks: klišee, et lapse jaoks on karp tihtipeale selle sisust tunduvalt huvitavam, vastab tõele. Mu tuttava kaheaastane laps sai armastavatelt vanematelt, sõpradelt ja sugulastel sünnipäevaks hulgaliselt kingitusi. Üks ta tädidest viskas asjade hulka ka tühja sidrunikujulise mahlapudeli. Mis lapse lemmikmänguasjaks sai? Sidrun-pudel loomulikult!» toob Perry näite, et sellega mängides õppis ta selgeks, kuidas vett pudelisse imeda ja sellest välja pigistada ning kuidas pritsivat veejuga suunata. Seega jäid suurema tähelepanuta nii peen nukumaja, Disney-tegelased, mänguköök kui muud kingid, mis lõpuks ilmselt prügimäele rändavad.
Lapsel on vaja vaid mõnda lihtsat mänguasja: paari mudelautot, pappkasti, nelinurkset kangatükki, üht nukku, mängukaru ja paari klotsi ning sellest peaks piisama. Ka kostüümid võivad fantaasialennule kaasa aidata. Rohkem pole siinkohal ilmtingimata parem. Kui lapsel on vaid mõni mänguasi – sahtlitäis või väike kast ja mõned meisterdamisvahendid, nagu värvid ja paber –, on igal asjal oma koht, kuhu see pärast mängimist tagasi pannakse.
Hiiglasliku valiku ette sattudes jookseb lapsel mõte kokku ja ta tardub – nagu täiskasvanugi. Võime uskuda, et soovime suuremat valikuvõimalust, kuid psühholoog Barry Schwartzi eksperimendid tõestavad vastupidist. Lühidalt: ta leidis, et inimesed, kel oli šokolaadikarp kuue eri šokolaadiga, tundsid suuremat rahulolu kui need, kelle karbis oli kolmkümmend eri sorti šokolaadi, peale selle olid inimesed kuuese karbi puhul oma valikuga enam rahul. Liiga suur valikuvõimalus tekitab meis muret, et võime valesti valida.
Lääne ühiskonnas on lapsel keskmiselt enam kui mänguasja ja sellele numbrile lisandub igal aastal umbes 70 lelu. Seda on laste jaoks liiast. Kui lapsel on liiga palju mänguasju, hüpleb ta suurema tõenäosusega ühest tegevusest teise, selle asemel et ühte süveneda. Mänguasju ostetakse tihti selleks, et laps vähem vanemate seltskonda vajaks. Perry sõnul see ei tööta.
Lapsel on vaja vabalt mängida, et ta saaks ise oma tegevust valida ja suunata ning nii loomingulisele mõtlemisele ruumi teha. Mõnikord aga soovib laps, et temaga koos mängiksid. Ja tal on vaja just sind, mitte mõnd uut mänguasja.
See tegevus võib aegavõttev näida ja ehk pole «muusikal» või mõni muu mäng, mida sind mängima kutsutakse, su arusaam lõbusast ajaveetmisest. Lapse nõudmine temaga mängida võib sind ärritada, eriti kui tead, et sul on terve virn tegemisi. Perry kinnitab: mängu alguses investeeritud energia tasub end ära.
«Kui mu tütar mind kaasata soovis, nõudis ta minult: «Räägi, Mõmmi.» Mängu ajal võttis ta aga aegamööda juhtimise üle ja tegi ise rääkivat mõmmit,» toob ta näite.
Mäng on see aeg, mil laps ohjad enda kätte võtab, tegevuse valib ja sinu rolli selles tegevuses dikteerib
Sind ootavad kohustused saavad suurema tõenäosusega tehtud, kui lapsega koos mängu alustad ja seejärel lapse süvenedes vaikselt taandud. Esmalt koos mängimine kujuneb lihtsamaks sulle ja meeldivamaks talle.
Kui aga teatad lapsele, et sul pole aega mängida, segab ta tõenäoliselt pidevalt vahele ja sul ei jäägi oma tegemisteks eriti aega. Pealegi annad talle märku, et ta on igav või tüütu ja see võib tekitada temas üksindust, viha või kurbust ja isegi teievahelist suhet puudutavat ebakindlust. Kui laps on mängima hakanud ja tunneb rahulolu, jätkab ta mängimist ilma sind kaasamata või kontrollimata.
«Lastekasvatus on aeganõudev ettevõtmine. Investeeri aeg positiivselt ja päris alguses ning ilmselt ei tule sul seda hiljem negatiivselt investeerida. See kehtib mänguaja kohta sama palju kui kõige muu kohta,» rõhutab Perry.