KATKEND ⟩ «Mul on nii häbi, et ma vist minestan varsti!»

Laura Lindstedt. Foto: Jarkko Mikkonen

Loe katkendit Laura Lindstedti uuest menukist «Minu sõber Natalia». See on julge romaan noore naise seksuaalsusest, teraapiast, loo jutustamise ja identiteedi jõust. Mänglev, geniaalne, feministlik ja üllatavalt naljakas lugu Finlandia kirjandusauhinna võitjalt.

Laura Lindstedt, «Minu sõber Natalia». Foto: Raamat

Natalial – kelle nime ma vabastan nüüd jutumärkidest, nagu vabastaksin relva kaitseriivist – oli probleem, mis tema igapäevast elu tugevalt häiris. Ehk ei oleks see teda nii väga seganud ega ülepea selliste mõõtmeteni kasvanud, kui teda oleks ümbritsenud tavapärane turvavõrk, näiteks perekond või lähedased sõbrad, sellised, kellele usaldatakse nii rõõmud kui ka mured, nii et esimesed kasvades paugatavad nagu kevadine jää, samal ajal kui teised hajuvad ebemeteks, mille rääkimine minema kannab. Sõnastatud kurbuse­­seemnised heljuvad sõpruse võluringist välja, kui inimesel on sõpru, vaid selleks, et kusagil maanduda, sest muret ei jää rääkides maailmas vähemaks, see ainult vahetab natukeseks kohta. Aga kui rääkida tõesti väga palju, võib mure püsivalt kuju muuta. Kui mure sõnastatakse diivanil – mille ma vabastan nüüd kursiivist, selle firenzelaste-veneetslaste-renessansiaegse leiutise, nii nagu tõmbaksin voodilt päevateki –, kui kurbusele antakse sõnad selili lamades, usalduse ja avanemise hange kaevatud uru sarnases turvapesas, võib mure muutuda tundmatuks pitsäärisega nostalgiaks. Kui ma seda ei usuks, peaksin ametit vahetama.

Natalia seisis endiselt vaibal. Tal oli kergem rääkida püsti seistes, nii ta ütles, otsekui annaks püstine keha probleemi esmaesitusele rohkem mõjukust. Natalia ajas selja sirgu, pani ülakeha tugilihaste jõuvektorid paika ja tegi väikese lõõgastava tiiru. «Mul on häbi,» ütles ta närviliselt naeratades. «Mul on nii häbi, et ma vist minestan varsti!» Aga ta ei tundunud sugugi tasakaalutu. Tundus, nagu valmistuks ta kolmikhüppeks.

Nii hakkas Natalia rääkima, mis teda vaevab. Tema armukesed olid tema kõige mürgisem probleem, samal ajal olid nad tema elu sool, suhkur, martsipan, umami. «Nad on eemal, aga nad on minu peas,» ütles Natalia. «Nad on täielikult eemal, isegi kui nad on minuga. Isegi kui nad on minu sees! Mida rohkem ma neid suudlen, seda vähem on nad kohal. Ja siis on nad jälle eemal. Nad astuvad uksest välja, lähevad tööle, koju, abikaasade juurde, koerte juurde, kes kuhu. Minu aju hakkab esile manama mitmesuguseid kompositsioone, kuhu ma neid asetan. Ja ennast nende juurde, mõistagi. Mina olen alati kaasatud, keskel, minusse sisenetakse kõigist võimalikest avaustest ja ma täitun, aga see ei lõpe kunagi ja mu pea hakkab valutama. Ja minu sisse ei mahu ühtegi arukat edumeelset mõtet, sest mu pea on täis neid armukesi. Kes on ära. Minu sisse ei mahu informatsiooni, ma ei õpi midagi, vaid jään iga päevaga rumalamaks, sest armsamad pööravad minu sisemuses kõik pahupidi. Ja varsti lähen ma hulluks. Teen oma tööd nagu masin ja peagi koidab päev, kui mu ülemus seda märkab.»

Katkestasin Nataliat, et küsida, mis tööd ta teeb. Ta ütles, et on keskmise suurusega reklaamiagentuuris graafiline disainer, üks viiest. Tema ülesanne oli visuaalselt toetada kliendi põhisõnumit ja ta armastas oma tööd. Ta tahtis saada oma ametis, aga ennekõike isiklikus elus järjest paremaks, kuid kujutluspildid tormasid teises suunas nagu kindlad kavatsused. Sellepärast oligi ta minu juurde tulnud.

«Ma kujutan endale ette, kuidas minu ülemus hiilib minu selja taha ja märkab, et minu hiirekäsi ei olegi hiire peal. Ja ta ei võta mul siis sugugi õlgadest ega raputa mind ülemuslikult ärkvele. Ja kindlasti ei torka ta oma käsi tagantpoolt minu kaenalde alla ega tõsta mind kõhuli kontorilauale. See mõte on läbinisti võimatu, loogikavastane, me oleme ju avatud kontoris. Minu ülemus ei ole kunagi oma positsiooni kuritarvitanud. Seega ei rebi ta minu seelikut üles ega sukapükse ja aluspükse alla, mis­järel ei tõmba ta oma pükse rebadele. Kogu see liigutuste sari on liiga keeruline, kui ma püüan seda seletada! Aga oletame nüüd siiski, natukeseks, et me oleme vööst allapoole alasti, mina ja ülemus, mina kõhuli kontorilaual ja tema minu taga. Avatud kontor meie ümber on pimenenud, telefonid on lõpetanud helisemise ja teised töötajad on kadunud. Ülemus seisab minu taga ja tema suur jäigastunud suguelund on vastu minu avanenud, märjaks tõmbunud suguelundit, ja siis: ei midagi. Ma kordan: ei midagi! Ma pimendan kontori oma mõttes üha uuesti, kaotan sealt inimesed nagu mustkunstnik, töötamisega kaasnevad helid lakkavad, on ainult rasked võõrad hingetõmbed minu selja taga. Need luban ma veel pildi sisse. Saate aru? Ma mõtlen seksile kogu aeg. See on minu probleem. Tulevane suguakt tungib minu pea sisse nagu kasvaja, ja ma olen kadunud. Olen kaalunud keemilist kastreerimist, antiandrogeene, olen mõelnud enesetapule. Ma tean teoreetiliselt, missugune on normaalne suguelu ja missugune on normaalne intiimsuhe, aga ma oskan neid teadmisi kasutada sama hästi, nagu ma oskan mängida klaverit. Jah, sa said õigesti aru, mul ei ole muusikalist kuulmist. Tajun kõike, absoluutselt kõike piltidena. Ega tea, mida teha armsamatega, kes on eemal, kui nad on kohal, ja kohal, kui nad on eemal, selle pärast tulin ma siia, sa oled minu viimane õlekõrs. Aita mind.»

Nii rääkis Natalia, ja kui viimane sõna oli öeldud, puhkes ta nutma.

Minu sisemuses välgatas miski, ja see polnud ainult kaastunne, mida enamik kliente minus vaistlikult äratab. Pigem oli tegemist ootamatu, olukorraga täiesti sobimatu harmooniatundega. See seesmine raputus andis Natalia äsjastele sõnadele raami, ja mitte ükskõik missuguse raami, vaid otsekui Firenze stiilis tabernaakli, kahekümne nelja karaadise lehtkullatise hiilguse, nii selgelt tajusin ma tema muret. Jah, pole mõtet keerutada: kui Natalia nutma hakkas, tajusin tugevasti ilu kohalolekut.

Seda aistingut ei põhjustanud otseselt nuttev Natalia ise. Ta ei olnud pisaraid valades millegi poolest eriliselt fotogeeniline. Ka muidu ei nimetaks ma teda ilusaks, vähemalt mitte selle sõna traditsioonilises tähenduses. Vahemaa tema silmade ja suu vahel oli suurem, kui teaduslikult tõestatud ilu valem oleks lubanud, ja tema nägemiselundite vaheline kaugus rikkus samuti sümmeetria reegleid, sest tema silmad olid teineteisele liiga lähedal, kuigi ta oskas meigiga sellelt tõsiasjalt suurepäraselt tähelepanu kõrvale juhtida.

Teadsin kohe, et lõpuks on mul klient, keda olin kogu elu oodanud. Sel kannataval inimesel võiks olla abi minu meetodist, mille olin välja töötanud koos oma mentoriga ja mida olin auga kaitsnud oma väitekirjas, mis sai hindeks kiitusega vastu võetud. Soome psühhoanalüütikute liitu mind seevastu pärast väitekirja kaitsmist vastu ei võetud ja minu mentor peab seda skandaalseks. Ta kogub praegu eriala progressiivsemate esindajate allkirju petitsioonile, milles nõutakse taotluse uut läbivaatamist.

Oleksin tahtnud suruda Natalia oma rinnale, mida ma mõistagi ei teinud. Surusin soovi alla ja laususin tüünelt: «Tänan, Natalia, aitäh, et kirjeldasid oma probleemi nii põhjalikult.» Ütlesin talle: «Kirjutasin oma doktoritöö kirjutamisharjutustest, millest võiks sulle abi olla. Mõistan, et sul on elav fantaasia, suur kultuuripagas ja julgust rääkida.»

Ja et ma ei jätaks tükitasu eest rügava, ühte ja sama tootesarja poolvägisi müüva proovireisija muljet, tutvustasin talle ka alternatiive. Inimestele, eriti naistele, tuleb jätta mulje, et nad võivad ise valida, kas nad võtavad kätte punase palli või sinise palli, kuigi mõlemad lendavad täpselt ühekaugusele. Tõsi, valik minu meetodi ja tavapärase meetodi vahel ei tähendanud valikut punase ja sinise palli vahel, pigem võiks seda võrrelda valikuga petangikuuli ja tennisepalli vahel: minu meetod on nimelt mõeldud hüplema ja põrklema.

Seletasin niisiis Nataliale, et me võime loomulikult alustada ka traditsioonilise in-and-out-tüüpi teraapiaga, mida ma pakkusin suuremale osale klientidest sel lihtsal põhjusel, et neil ei olnud aega ja võib-olla alati ka mitte võimeid selliseks iseseisvaks ­koduseks tööks, mida eeldasid Nataliale pakutavad harjutused.

Leppisime kokku järgmise kohtumise ning ma lubasin valmistada ette täpsema ülevaate oma meetodist ja erandkorras otsustasin selle eest arve esitamata jätta. Mõistagi ei pidanud ma Nataliat madalapalgaliseks, aga tahtsin luua võimalikult survevaba ruumi ja raha tekitab alati pingeid, ükskõik kuidas ka püütaks sellele mitte mõelda, isegi siis, kui raha nii-öelda midagi ei tähenda. Tõsi, siis kui raha midagi ei tähenda, tähendab see kõike: laudu, mantleid, koeri, kelli, sõrmuseid, autosid, aadresse, absoluutselt kõike. Ka palju tühisem summa loeb, isegi kui anda see kerjusele, on sellelgi vermitud krossil tähendus, muidu ei antaks seda ju edasi, see õnnetu münt, mille sära on juba aastate eest tuhmunud, armetu penn, mille sisemine kiht on alpaka ja nikli sulam, välimine kiht vasest ja niklist, aga ei kübetki kulda, isegi hõbedat mitte, ka see tähtsusetu rahatükk tähendab midagi, maailma lõpuni välja.