/nginx/o/2021/08/31/14037273t1h5a54.jpg)
Uue Meaningful Talks suhtluspäeviku «Minu lapse hingeelu» on juba esimesed tellijad kasutusele võtnud. Päevikus saab lapsega koos kirjutada, joonistada ning lisaks on seal põnevad emotsioonikleebised, mis aitavad väljendada enda emotsioone. Päeviku kaasautor Lilian Promet sõnab, et eesmärk oli muuta tunnete väljendamine mängulisemaks.
Vanemad on lastele emotsioonide näitamisel eeskujuks
Meaningful Talks disainer Karmen Kallas on andnud elu väga lahedatele «emotsioonijukudele», mis tekitavad lastel ja lapsevanematel kahtlemata elevust ja erinevaid arutelusid. Samuti on nendes peidus palju sügavam sõnum. «Mõelge, kui suureks eeskujuks on täiskasvanud oma lastele, kui nad julgevad oma emotsioone lastele välja näidata ja neist rääkida. Kasvõi läbi nende samade kleebiste, kus on välja toodud erinevad tunded ja olles sellel päeval kurb ning valides selle kleebise, anname ka oma lastele teada, et «vahel olen ka mina kurb» või «vahel nutan ka mina». Lapsed hakkavad läbi selle mõistma, et kurbust tunda on oluline ja see on täielikult aktsepteeritav,» kinnitab Promet.
Promet lisab, et lapsed on ülitundlikud ja nad tajuvad enda ümber toimuvat väga tugevalt. Eriti hästi tajuvad nad vanemate meeleolusid ja omavahelisi suhteid. Kui seal esineb pingeid, siis on ka lapsed tugevalt pinges. Tihti püüame keerulisi olukordi laste eest varjata, arvates, et suudame lapsi läbi selle kaitsta ja mõtleme, et nii sirguvad nendest õnnelikud täiskasvanud. Tegelikult juhtub see, et lapsed võtavad üle meie käitumismustrid, nad küll püüavad varjata oma tundeid, aga ei tule selle pingega toime. Lapsed omandavad teadmised tunnete kohta kogemusest ning teiste käitumisest, nas alles õpivad tundma oma emotsioone ja selle tõttu puudub neil oskus neid reguleerida. Nii avalduvad käitumisraskused, tugevad nutuhood ja ettearvamatud reaktsioonid, mis võivad ajas ainult süveneda ning mõjutada tugevalt lapse vaimset ja füüsilist tervist.
Ta rõhutab, et üheks inimeseks olemise aluseks on tunnete tundmine. Emotsioonide uurija Paul Ekmani hinnangul on olemas kuus universaalset emotsiooni, milleks on rõõm, kurbus, viha, hirm, üllatus ja vastikus. Maailmas eksisteerib duaalsus: öö ja päev, valgus ja pimedus, päike ja vihm, headus ja kurjus. Samamoodi ka inimesega, me ei saa olla pidevalt rõõmsad, tublid ja hästi käituvad. Oleme vahepeal ka kurvad ja vajame selle tunde tundmist. Eriti lapsed kuna nemad elavad hetkes ja kõik, mida nad tajuvad, seda nad ka väljendavad. Tunnete väljendamine annab sisemise vabaduse. Julgus tunda tundeid ja neid teistele väljendada, loob võimaluse teineteist paremini ja vahetumalt mõista. Nii tekib lapsel ja vanemal omavahel parem side ning suurem usaldus üksteise vastu.
Lapsed väljendavad emotsioone aega ja kohta valimata
Tihtipeale tahavad lapsed väljendada oma emotsioone ebasobivas kohas ebasobival ajal, näiteks poejärjekorras. Promet sõnab, et lapsed on imelised just sellepärast, et suudavad olla hetkes ning kõik mis nende sees toimub, tuleb välja hetkega - aega ega kohta valimata. Laps ei oota koduni, et seal nutta või ennast välja elada, see juhtub tavaliselt kõige ootamatumal ajal või ootamatumas kohas.
«Kõige parem viis aidata lapsel rahuneda ja oma tunnetega toime tulla, on läbi lõdvestumise. Kõigepealt tuleb lapsevanemal ennast jälgida ning püüda pingelises olukorras võimalikult rahulikult reageerida. Täiskasvanutel peaks olema eneseregulatsiooni oskus ja läbi selle saab toetada ka oma last. Lastel emotsioonide juhtimise oskus puudub ja seda õpivad nad eelkõige enda kogemustest, oma vanematelt, aga ka sõpradelt, õpetajatelt jt. lähedastelt, kellega nad rohkem kokku puutuvad,» selgitab Promet .
Ta soovitab last rahustada, peegeldades tema tundeid: «Ma näen, et sa oled kurb», «ma saan aru, et see valmistab sulle pettumust», seejärel tema ümbert kinni hoida ja kinnitada, et oled tema jaoks olemas.
Promet rõhutab, et sel hetkel ei ole absoluutselt oluline tunda muret selle üle, kuidas kõrvalseisjad vaatavad või millises keskkonnas parajasti viibitakse. Samuti ei ole vaja seda tunnet või olukorda kuidagi maha suruda või olukorda paremaks muuta. Kõige suurem kunst on olla lõdvestunud väljakutsete ajal ja see oskus tuleb kasuks igale vanemale, sest laste käitumine on otsene peegeldus meie käitumisele ja see, kuidas täiskasvanuna sellises olukorras reageerime, on väga suur õppetund meie lastele.
/nginx/o/2021/06/24/13871844t1h0fb3.jpg)
Lapsed vajavad täiskasvanute tähelepanu ning armastavad nendega koos aega veeta
Prometi sõnul on lapse iga tegevuse taga on positiivne kavatsus ja kui laps on tõesti teinud midagi sellist, mis lapsevanemat ärritab, tasub mõelda, mida laps tegelikult teha püüdis või millele tähelepanu juhtida. Kui lapse emotsioone ei aktsepteerita, siis ei hakka laps tulevikus ka oma tundeid väljendama. Kuna tundeid väljendada ei saa, siis hakkab laps endasse tõmbuma ja ilmneda võivad käitumisraskused. See kõik annab tugeva löögi lapse vaimsele kui ka füüsilisele tervisele.
«Kõige suurem kingitus lapsele on see, kui täiskasvanu on tema jaoks kohal, kuulamas ja suunamas,» sõnab ta.
Lapsed avanevad ja haaravad kõige paremini infot, läbi avatud küsimuste, mänguliste tegevuste ja erinevate lugude. Samuti jälgivad ja matkivad nad oma lähedaste käitumist. Kõige parem viis lapsel oma tunnetest paremini aru saada, on läbi peegeldamise ja ühiste tegevuste täiskasvanuga. Hea ja lihtne vahend, kuidas luua teadlikum side ja oma tundeid kirjeldada, on lapse ja vanema suhtluspäevikuga «Minu lapse hingeelu».
Lilian Promet selgitab, et päevik annab täiskasvanule võimaluse peegeldada lapse tundeid ja päeva jooksul läbi elatud sündmusi, mis loob turvalise ruumi lapsele enese avamiseks. Lapsevanem kuulab lapse ära ja püüab võimalikult täpselt just lapse sõnadega neid tundeid lapsele tagasi peegeldada. Kasutades lapse enda sõnu, näeb laps, et teda kuulatakse ja mõistetakse ning tal tekib seeläbi turvalisem tunne. Pärast tunnete peegeldamist küsib lapsevanem, kas ma sain sinust õigesti aru, kas sa tunned ennast niimoodi. Selle tegevuse
eesmärk on läbi kohalolu ja avatud keskkonna lubada lapsel kogeda tegelikke mõtteid ja emotsioone. Läbi selle oskavad lapsed tulevikus oma emotsioone paremini mõtestada ja käitumisest rohkem teadlikum olla.
Põnevaks teeb olukorra see, et ka lapsevanem peab ise päevikus olevatele küsimustele vastama ja ka oma tundeid kirjeldama. See annab lapsele veel tugevama signaali, et inimene tunneb erinevaid tundeid, nende tunnete tundmine on vastuvõetav ja neid on võimalik ka ise reguleerida.