Raamat, mille süda ja hing on flamenko

Foto: Shutterstock

Lucinda Riley «Kuuõde» on viies raamat sarjas «Seitse õde», mille esimene raamat viis Maiaga Brasiiliasse, teine Allyga Norra, kolmas Stariga Inglismaale ja neljas CeCega Austraaliasse. Raamatut tutvustab raamatublogija Mariann Vendelin.

Lucinda Riley, «Kuuõde». Foto: Raamat

2007-2008/1912-1951, Põhja-Šotimaa, Granada. Tiggy on leidnud oma kire - loomade eest hoolitsemise ning on kanda kinnitanud Šotimaal. Hirvede varjupaik, kus ta seni ametis oli, küll suletakse, kuid talle pakutakse võimalust töötada Kinnairdi mõisas, mille omanikul Charliel on ambitsioonikas plaan oma maadele erinevaid loomi elama tuua. Ise mees küll arstitöö tõttu kohal eriti ei viibi. Tiggy saabub koos nelja metskassiga ning vähemalt talle hakkab uus elupaik kohe meeldima. Loodus on võrratu ja ülemusega on hea klapp. Mõisamaadel elav mustlane ennustab aga, et Tiggy ei ela seal kuigi kaua ja nii lähebki, et naine peab olude sunnil lahkuma. Just siis otsustab ta ette võtta oma juurte uurimise ja jõuab looni kuulsast flamenkotantsijast Lucíast, kes väga noorena isaga kodust lahkus, et suurtes linnades oma unistuste poole püüelda.

Sarja võlu hakkab iga järgmise osaga hääbuma, sest kordub aina sama muster - õel on elu rööpais, aga äkitselt on vaja muutust ja suundutakse oma päritolu otsinguile, mis päädib armastuse leidmisega. Aina raskem on uskuda, kuidas kuuest ühest mitte ühelgi varem kallimat ei ole! Oleks nad siis 18-19-20, aga nad on lähemal 30-le kui 20-le. Ja miks õed omavahel pea üldse ei suhtle? Miks nad üksi oma päritolu uurivad, mitte teiste toel? Kuidas Tiggy oma õe endist kallimat ära ei tundnud?

Nende raamatust raamatusse korduvate küsimuste taustal meeldis «Kuuõde» mulle siiani kõige vähem ja kippus venima: lumi ja kassid ja kättesaamatu mõisaomanik, siis jälle flamenko, keevalised tunded, kuulsusejanu. Ma ei salli kohe üldse seda, kui draama tekib sellest, et tegelane jätab midagi rääkimata ja kogu probleemi oleks ühe kahe sõnaga saanud lahendada, aga olukord venib lehekülgede kaupa. Lucía on väga isekas tegelane, aga tema motiividest sain ma veel aru. Tiggy tundus meeldivam, aga ta teeb ühe rumala otsuse teise järel - lõhub abielu, jookseb haigena haiglast ära, paneb kogu oma pere muretsema. Lisaks pidas ta end veganiks, aga tal olid «patutoidukorrad», kus ta ei olnud vegan? Mitte ükski vegan ei teeks iial midagi sellist, see on elustiil, mitte dieet.

Nagu ikka, kannustab minevikulugu tagant armastus, aga sel korral on armastus suunatud mitte inimestele vaid tantsule. Flamenko on selle raamatu süda ja hing, aga kuna ma seda kirge ei jaga, oli raske suhestuda. Ma vist pole kunagi korralikku flamenkotantsu näinudki. Inimestevahelist armastust on raamatus vähe. Minevikus on vanemad, kes oma lapsed maha jätavad, ja paarid, kes tunnetest hoolimata ei oska koos olla. Olevikus on aga kõige absurdsem armusuhe - esiteks on see täielik armastus esimesest silmapilgust, kus tunded ei kuskilt tärkavad, ja teiseks, nagu ma juba mainisin, on mängus abielurikkumine. Lisaks on Tiggy loos veel ahistamisjuhtum ka, mis lisas loole ainult ebamugavust, ei midagi muud.

Päästerõngaks on raamatul jällegi rikas taust. Mind võlus kontrast - kibekülm Šoti mägismaa ja päikseline Granada, uhke mõis ja viletsad koopad. Veel lisasid vürtsi Zedi kahtlane käitumine ja Hispaania kodusõda järgnenud põgenemisega. See osa tõstatab põnevaid lisaküsimusi Pa Salti, õdede kasuisa kohta. Eriti põnev detail tuleb välja Atlantises.

Lucinda Riley oli 1966. aastal sündinud iiri kirjanik. Lapsena meeldis talle väga lugusid välja mõelda ning ema vanade ballikleitidega printsessi mängida. 14. aastaselt kolis Riley Londonisse, kus ta õppis draamat ja balletti. Kaks aastat hiljem sai ta oma esimese suure telerolli ning jätkas näitlejakarjääri, kuni Epstein-Barri viirus ta 23. aastaselt maha niitis. Voodis olles pöördus ta taas oma kujutlusvõime poole ja kirjutas oma esimese romaani. Suureks üllatuseks pakuti talle kohe raamatulepingut ning naine avaldas Lucinda Edmonsi nime alt kokku 8 romaani, enne kui laste kasvatamiseks pausi tegi. Kui noorim kooli läks, pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. 2012-2013 aastavahetusel tabas kirjanikku öötaevast vaadates inspiratsioon kirjutada raamatusari, mis põhineks Seitsme Õe tähtkuju ümbritsevatel legendidel. Tiggy on õdedest kõige rohkem Lucinda moodi ja erandlikult alustas autor selle osa kirjutamist just oleviku peatükkidest. Mütoloogiline Taygete elas isoleerituna mägedes ning oli Zeusi ihaldusobjekt. Tema eest põgenemiseks palus ta abi Artemiselt, kes ta hirveks muundas, kuid jumal leidis ta ikka üles ning lasi tema pihta noole. Kinnairdi mõis on inspireeritud Alladale'ist ja Lucía Albaycín kuulsast Carmen Amayast. Kuna Carmeni elust on teada vähe päris fakte, otsustas ta luua oma tegelase, mitte kasutada ajaloolist kuju. 

«Kuuõde» on viies osa raamatusarjas, kus kuus lapsendatud õde otsivad oma juuri. Selles raamatus on Šoti mägismaa lumist eraldatust ja kirglikku flamenkotantsu Hispaanias ja mujal laias maailmas. Üldmulje oli kuidagi ligadi-logadi ja osa meeldis mulle siiani kõige vähem, sest kippus venima ning kumbki peategelane ei pugenud hinge. Üks oli enesekeskne ning teine tegi lihtsalt frustreerivaid otsuseid. Ajalugu ja rikkalik taust olid siiski paeluvad ning raamat jättis ka küsimusi, millele vastuse leidmiseks tuleb ilmselt sarja viimane osa ära oodata. Soovitan, kui sulle meeldivad perekonnadraamad, ajalugu, saladused!