Tähtis pole perekonna struktuur, vaid omavaheline läbisaamine

Foto: Shutterstock

Psühhoterapeut Philippa Perry selgitab raamatus «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda» haaravalt, millised aspektid laste kasvatuses on tõeliselt olulised ja missuguseid käitumismustreid tasuks kindlasti vältida. Avaldame raamatust katkendi, mis räägib lapse kasvukeskkonnast.

Su lapse kasvukeskkond

Üks nõustaja rääkis mulle kord loo sõjapõgenike perekonnast. Ta püüdis neid mõista, kujutledes, missugune võib olla inimese elu ilma alalise koduta. Üks lastest aga teatas: «Oi, meil on küll kodu, meil pole seda lihtsalt veel kuskile maha panna.»

Niisugune vastus liigutas mind. See võtab ilusti kokku pereliikmete vahel valitseva armastuse ja hoolimise turvavõrgu, millest piisabki. Niisiis, missuguseid samme annab astuda, et suhted kõigile peres turvatunnet pakuksid? Raamatu teises osas me just sellele keskendumegi: kuidas ehitada niisugune perekeskkond, kus lapsed jõudsalt kasvavad.

Tähtis pole perekonna struktuur, vaid omavaheline läbisaamine

Laste elukeskkond oled sina koos kellegagi, kellega iganes sa koos elad. Laste enesetunne ja viis, kuidas nad välise maailmaga suhtlevad, kujuneb just selles suhtes, mis kätkeb sind ja su lähemat ringi. Olgu selles ringis siis kaasvanem, kui ta sul on, õed-vennad, vanavanemad, palgatud abilised või lähedased sõbrad.

Peame endale teadvustama oma käitumist neis suhetes. Kas väljendame lähedastele tunnustust või valame neile välja oma viha? Need lähedussuhted mõjutavad otseselt nii lapse vaimset tervist kui iseloomu arengut. Laps on küll indiviid, kuid tal tuleb ka suuremast suhtlusringkonnast osa saada. Peale perekonna kujundavad last kool, tema enda sõprussuhted ja laiem kultuurikeskkond. Loomulikult tuleb seda süsteemi vaadelda ja korraldada nii, et keskkond oleks võimalikult hea nii sinu kui su lapse jaoks. Kõik ei pea olema veatu – perfektset pole olemas.

Perekonna struktuur polegi oluline – see on ilmselt hea uudis, kui sa just kärgperes ei ela. Korraldus võib olla täpselt nii traditsiooniline või ebatraditsiooniline, kui sulle sobib; vanemad võivad elada kas koos või lahus, kommuunis või isegi kolmiksuhtes, nad võivad olla geid, heterod või biseksuaalsed – kõik see ei oma tähtsust. Uuringud näitavad, et perekonna struktuuril on laste kognitiivsele ja emotsionaalsele arengule väga väike mõju, kusjuures üle veerandi briti lastest kasvab üksikvanemaga, kellest umbes pool oli lapse sündides veel suhtes. Kui võtta arvesse rahalised ja vanemate haridustaset puudutavad faktorid, ei lähe neil ei paremini ega halvemini kui lastel, kes traditsioonilisemas keskkonnas kasvavad. Lapse maailm koosneb teda ümbritsevatest inimestest. See võib olla nii armastusest tulvil pesa kui lahinguväli. Tihti ei mõista täiskasvanud, kui oluline on, et perekonnaelu lahinguvälja poole ei kalduks. Kui lapse tähelepanu hõivavad mured turvalisuse ja kuuluvuse pärast ega ole kindlustunnet, pole neil aega suurt maailma uudistadagi. Uudishimu puudumine aga mõjutab negatiivselt keskendumis- ja õppimisvõimet.

Philippa Perry, «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda». Foto: Helios

Uuringus küsiti teismelistelt ja nende vanematelt, kas nad oleksid nõus väitega «vanemate hea läbisaamine on laste õnnelikuks kasvamisel üks tähtsamaid faktoreid». Seitsekümmend protsenti teismelistest vastas jaatavalt, kuid vaid 33 protsenti vanematest nõustus selle väitega.

Võimalik, et emotsionaalne stress, mida lapsed kogevad, kui nende vanemate või hooldajate suhted ei tööta, pole täiskasvanutele silmaga näha. Ehk tead vanemana isegi, kui valus on oma last kannatamas näha. Veel valusam on teada, et kannatusi põhjustavad su enda teod.

Võib-olla õigustad oma käitumist või tunned abitust, teades, et käitumist tuleks muuta. Mõte vaadelda, kuidas sa oma partneri või lähedaste pereliikmetega suhtled, võib hirmutada või ebakindlust tekitada, kuid loodan, et see osa raamatust annab sulle ideid, kuidas vajadusel olukorda parandada.

Kui vanemad pole koos

Kui laps elab koos ühe vanemaga, on oluline lahus elavale vanemale austusega viidata – näita, et hindad tema tugevaid külgi, selle asemel et vigadele keskenduda. Tean, et see tundub mõne inimese puhul võimatuna, eriti pärast rasket lahkuminekut. Ehk muutub see sinu jaoks lihtsamaks, kui selgitan, kui oluline on see lapsele: ta näeb enda kuuluvust ja on kiindunud osakesse teist mõlemast. Kui üht poolt, kes ta siia maailma tõi, pidevalt halvaks tembeldatakse, võtab laps omaks arusaama, et ka temas pesitseb see halb inimene. Vajadus mõlemale vanemale lojaalseks jääda võib lapse lõhestada.

Kuidas lahkuminekuga võimalikult valutult toime tulla? Lapsele on parem, kui vanemad pärast lahutust omavahel ühenduses püsivad ja laps mõlema vanemaga regulaarselt edasi suhtleb. Kui sellega hakkama saate, on tunduvalt vähem tõenäoline, et lapses tõstab pead agressiivsus või depressiivsus. Mis puutub lapse suhtesse eemal elava vanemaga, sujuvad ka siin suhted paremini, kui mõlemad vanemad selgelt ja positiivselt suhtlevad. Kui üks vanematest (tihti, kuid mitte alati on see isa) pärast lahkuminekut eemale tõmbub, on tõenäolisem, et laps kannatab mure, viha, depressiooni või madala enesehinnangu all. Just seetõttu on Inglismaal murettekitav, et veerand lastest, kelle vanemad lahku lähevad, lõpetavad isaga suhtlemise juba kolm aastat pärast seda sündmust.

Mõistame, et alati pole võimalik endise kaaslasega läbi saada. Nii on ka loos, mida teiega jagan. Mel on kuueaastase Noah ema. Ta oli Noah isa Jamesiga viis aastat suhtes. Nad elasid tihti eri riikides ega nimetanud end otseselt paariks, kuid koos aega veetes nautisid nad teineteise seltskonda. Meli lugu võib küll ekstreemsena kõlada, kuid sellest loost on õppida kõigil, kel kunagi laste kasvatamises on lahkarvamusi tekkinud.

Kui Mel rasedaks jäi, eeldas James, et naine teeb aborti. Saanud teada, et nii ei läinud, oli ta maruvihane ja püüdis naisega kontakti katkestada. Nüüd tasub ta vaid minimaalsete kulude eest ja nõustus sellegagi vaid pärast piinlikku isadustesti protseduuri. Ta ei taha Noah’ga mingisugust tegemist teha.

Kui vestlen selliste inimestega nagu James, ütlevad nad, et neile meeldib elu just niisugusena, nagu see parasjagu on. Neid ähvardab ja hirmutab mõte muudatustest, mis võivad kaasneda puhtalt neist sõltuva lapse tähtsuse tunnistamisega.

Seda enam, et laps – kes pole «miski», vaid keegi su elus, vaatamata sellele, et ta paar aastakümmet sinust sõltub – on rohkem kui vaid muudatuste katalüsaator. Kui vanemaks olemist egoistlikust vaatenurgast uurida, selgub hoopis, et lapsed rikastavad meie elu.

Pealegi ei kao lapsed lihtsalt ära, kui neid ignoreerida otsustame. Kahjuks on mõnel mehel (ja naisel) kombeks end oma lastest distantseerida. Nad vist arvavad: kui lastega tegemist ei tee, haihtuvad nad õhku. Kuigi Mel tundis, et lapse isa reetis ta, teadis ta instinktiivselt, et ei tohi seda Noah’le öelda. Kui laps küsiski, meenutas Mel lapse isa paljusid meeldivaid iseloomuomadusi ja andeid ning rääkis pojale nendest. Kui Noah isa peaks kunagi tulevikus soovima poja elust osa võtta, aitaks Meli positiivne suhtumine sellele kaasa. Noah kasvades ja uute küsimuste kerkides aga muutub olukord ema jaoks raskemaks. Ta muretseb, et kui poeg kogu tõe teada saab, võib ta isa lahkumist isiklikult võtta ning see võib omakorda Noah enesehinnangule halvasti mõjuda, muuta ta arusaamist meeste käitumisest ja täiskasvanuks saades negatiivselt isegi tema enda käitumist mõjutada.

Kuna Mel on võimalikest lõksudest teadlik, on tal võimalus Noah neist eemal hoida, kuid ka sel juhul pole garantiid, et ta isa puudumist südamesse ei võta. Mõnikord ei olegi retsepti, mis kõik parandab. Meli ümber on palju armastusest pakatavaid sõpru ja pereliikmeid ning vahetevahel õnnestubki just neil Noah elus isa puudumisest jäänud tühik täita.

Rääkisin sulle Meli loo, kuna alati ei õnnestu eksiga sujuvat ja koostööle toetuvat suhet saavutada. Kui teist vanemat pildil pole, jääb meil üle anda endast parim, et teda oma lapse – ja meie enda – silmis mitte maha teha.