Üks fantastiline noorteromaan, milles ei proovitagi rasketest teemadest ümber nurga rääkida

Foto: Shutterstock

Kirjanik Ene Sepp kirjutab Bill Konigsbergi uuest noorteromaanist «Sild».

See oli üks fantastiline ja võrratu raamat. Läheb kindlasti mu 2021. aasta lugemiselamuste tippu ning tõenäoliselt ka jääb sinna esikohale.

Bill Konigsberg, «Sild». Foto: Raamat

Esiteks juba see ülesehitus – ma ei ole mitte kunagi ühtegi sellist raamatut lugenud. Kuna see lugemine oli peaaegu nagu pimekohting raamatuga, ei osanud oodata ka ehk, kui ühel hetkel tekkis peatükk 1B. Lõug vajus imestusest lausa maani! Aga see oli vaid positiivne. Ma olen paadunud «mis siis kui...» mõtleja ning selline ülesehitus oli täpselt selline, mida raamatus vaja.

Tagasi algusesse minnes: ühel hetkel jäi mulje, et lahendus on totralt ja naiivselt kiire ning lihtne. No pole inimest, kes saaks depressioonist kahe päevaga üle. Aga siis hakkas koitma, mis sealt tegelikult tulla võib ja ei pannudki puusse.

Alguses jäi ka mulje, et tegelasi on liigagi palju, ent kuna nad põhimõtteliselt kõik kordusid, siis ei olnud sellest probleemi. Nad said kenasti omavahel tuttavaks. Üks mu lemmiktegelane oli Aaroni isa, kasvõi juba seetõttu, et ta pole üldse stereotüüpne. Tillie isa – noh, mõneti on ta stereotüüpne, aga samas tegelikult mitte.

C osa peatükid peaksin ainult uuesti üle lugema, need jäid lugemise ajal veidike segaseks. Aga võimalik, et asi oli ka selles, et oleksin pidanud sel hetkel juba magama ning mitte raamatut ahmima.

Teemad on tõsised ja nendest ei proovitagi rääkida ümber nurga. Ja kindlasti on inimesi, kelle jaoks on vastumeelt, et noorteraamatus tuleb jutuks enesetapp, depressioon, vaimsest tervisest tulenevad rasked hetked ja õnnelik lõpp puudub. Aga need raamatud on vajalikud ja võivad olla toeks ning aidata üle ka kõige mustematest hetkedest. Ja sellised raamatud eriti, mis näitavad erinevaid võimalusi, vaatenurki ja seda, mis juhtuks kui...