Sinijärv soovitab: humoorikas ja turvaline vana kooli krimilugu

Richard Osman. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Richard Osmani romaani «Neljapäevane mõrvaklubi».

Vanainimestest üleliia palju raamatuid ei kirjutata. Muheda olemisega krimilugusid eriti mitte. Mõistetav – kui teed esimeses romaanis peategelased kaheksakümneaastasteks või nõnda, siis teose edu korral sellele väga palju järgesid teha ei saa. Kuigi tänapäeval pole saja-aastaseks elamine enam nii võimatu kui veel mõni aeg tagasi ning kas või Jonas Jonasson on tõhusateks menukateks teinud ka pealt saja-aastasest taadist jutustavi lugusid.

Richard Osman, «Neljapäevane mõrvaklubi». Foto: Raamat

«Neljapäevane mõrvaklubi» on mõnes mõttes turvaline vana kooli krimilugu. Ning tegelasteks tõesti ühe eluterve pensionäride küla elanikud. Alla 65-seid sinna asukateks ei võeta. Lõbustatakse end male, murukeegli, reipa tipsutamise ning vanaks läinud mõrvajuhtumite kallal nokitsemisega. Kuni õuele veereb täiesti tänapäevane juhtum. Mis selgub olevat seotud ka aegadetaguste asjadega. Vanainimestel kohe lõbu laialt. Ja sootuks teised meetodid ja võimalused kui politseil. Kusjuures politsei pole mitte juhmikesteks maalitud nagu sageli kombeks, pigem tegutsetakse isevärki koostöös.

«Neljapäevane mõrvaklubi» on täiesti tänapäevane raamat, ent tal on vana hea briti krimikirjanduse aura igati olemas. Ja ekstra meeldiv on ta huumor – humoorikas on see lugu peaaegu pidevalt, samas kusagil laginal ei naeruta. Naljavigurit sulepeast välja ei imeta, on lihtsalt olemas oskus kirjutada korraga südamlikku, muigavat ja kohati ka kurvavõitu lugu. Kohti, mis inimese elu üle järele mõtlema panevad, jätkub. Ja noile, kes mingil põhjusel vanaks saamist pelgavad, peaks raamat mõjuma nii palsami kui magneedina.

Helge olemisega kirjandus, mis võib ellusuhtumist soodsas suunas liigutada. Sest liigutav on ta ka.