Tõestisündinud lugu afgaani tüdrukust, kes vedas Talibani ninapidi

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Nadia Ghulami ja Agnés Rotgeri teosest «Minu turbani saladus». See on uskumatuna tunduv, ent päriselt juhtunud lugu afgaani tüdrukust, kes võitis Talibani režiimi.

Nadia Ghulam,Agnés Rotger, «Minu turbani saladus». Foto: Raamat

Oma tumeda turbani varjus viib ta mošees läbi hommikupalvust. Seda noormeest austatakse ja kuulatakse tähelepanelikult, kuigi ta ei ole muljetavaldavat kasvu ja tema hääl kõlab avaras ruumis hapralt. Ta on hea moslem, teistele eeskujuks. Oma turbani varjus hoiab ta aga oma sõprade ja naabrite eest suurt saladust: ta ei ole mitte noor ja ambitsioonikas mees, vaid tütarlaps, kes võpatab iga kord, kui Talibani sõdurid talle lähenevad. Kui kaua suudab ta end veel varjata?

«Minu turbani saladus» võitis hispaania keeles ilmumise järel paljude lugejate südamed ja pälvis samal aastal katalaanikeelsele romaanile antava Prudenci Bertrana kirjandusauhinna.

Pärast suurt edu Prantsusmaal on lähiaastatel oodata ka raamatu järgi tehtud filmi. Õigused on ostnud A Single Man Productions.

Ka praegu on Nadia aktiivne, proovides muuta seda ühiskonda oma uuelt kodumaalt: ta räägib endiselt huvitatutele oma lugu ja on aidanud rajada väikestesse kogukondadesse raamatukogusid, et teha naistele ja lastele lugemine turvalisemaks ja kättesaadavamaks.

***

«Nimi?»

«Ghulam.»

«Palju teid on?»

«Kolm. Kaks täiskasvanut ja üks laps.»

«Tulete Kabulist?»

«Jah.»

Kõik, mis ma talle ütlesin, pani mees kirja roostes klambriga metallmapi külge kinnitatud paberile. Siis vaatas ta lauale laotatud kaarti, millele oli joonistatud suur hulk ristkülikuid, kriipse, numbreid ja tähti, millest ma aru ei saanud. Ta ajas sõrmega järge ja tegi pliiatsiga mingi märke.

«Võtke sealt üks pakk ja minge oma telki, see on C-sektoris, number nelikümmend kolm. Jätke meelde, number nelikümmend kolm. Vett võite võtta ainult C-sektorist. Ärge mingil juhul võtke seda sealt, kust ei tohi, selge? Järgmine! Nimi?»

Lahkusime järjekorrast. Ema läks suure ÜRO siltidega varustatud kilepakkide hunniku juurde ja võttis sealt ühe. Ma ei jõudnud ära oodata, et seda lahti teda ja teada saada, mis seal sees on. Me polnud nii ammu ühtegi päris kingitust saanud!

Vanasti, kui ramadaan oli läbi ja tähistasime paastukatkestuspüha Id ul-Fitr’i, said kõik lapsed uusi mänguasju või vähemasti mõne rõivaeseme, mida pidulikult esitleda, kui mindi kellelegi õnne soovima või kui sõbrad ja sugulased lõunale tulid. Kui tore oli paberit lahti rebida ja näha, mida vanemad olid meile ostnud!

Aga kingitusi ei teinud meile ammu enam vanemad, vaid välismaised organisatsioonid (ÜRO, kes valmistas alati siniseid asju, Punane Poolkuu ja paljud teised huvitavate tähekombinatsioonidega ühingud), ja nendeks polnud tikandite ja litritega rõivad, mis meile nii väga meeldisid, vaid oli jahu ja riis. Aga isegi siis oli nende saabumine hea uudis ja meie, lapsed, olime neid saades väga rõõmsad, olgugi et pidime selleks tundide viisi järjekorras seisma.

Kilepakis, nagu õige pea teada saime, oli neli voodilina, teekann, plekk-kastrul ja söögitegemiseks üks väga algeline pliit, mis töötas bensiiniga. Sellega pidime Jalālābādi hiiglaslikus põgenikelaagris toime tulema. Jalālābād on oaas, jõukas linn, mida ümbritseb viljakas maa, aga laager asus nii kaugel, et oaasist polnud mitte haisugi – maatükk, kuhu oli kerkinud telkidest küla, kujutas endast täielikku kõrbe. See tähendas kive, tolmu, skorpione, madusid ja halastamatut päikest, ja mitte ühtegi puud, mis päiksekiiri summutaks.

Ema hakkas laagrisse jõudes kohe Kabuli igatsema. Tal oli seda äärmiselt ebamugavat paika raske taluda, ta tundis igavust naabrite seltsis, kes rääkisid ainult puštu keeles, mida ta ei osanud, kuigi see oli ta abikaasa emakeel, ja ta muretses hirmsasti minu pärast, sest kuumus ja puudulik hügieen muutsid mu haavad, millest mõned olid veel lahtised, päev-päevalt hullemaks.

Ema andis endast kõik, et meil oleks võimalikult mugav: ta valmistas madratsid, täites linad vanade riietega, tal õnnestus laagrisse tuua oma õde koos perega ja minu kahe noorema õega, kes olid tema hoole all, ja ta õppis vahetuskaupa tegema, aga ei kohanenud laagriga eales ja unistas alati äraminekust. Ta pidas vastu ainult teadmises, et viibime selles laagris, mis asus

poolel teel Kabulist Pakistani, üksnes ajutiselt, kuni mind pidi võetama ühte Jalālābādi mainekasse haiglasse, mida juhtis üks Saksa organisatsioon. Erinevalt paljudest teistest laagriasukatest – põgenikest, kes ei tahtnud muud, kui riigist välja pääseda – ootasime meie seda, et arstid mind aitaks ja võiksime pärast seda kodulinna tagasi minna. Riigist lahkumine ei tulnud kõne allagi, sest ema ei tahtnud, et kui Zelmai tuleb meid ühel päeval Kabuli otsima, siis ei leiagi ta meid sealt eest. Isa oli vait.

Laagris tuli viibida kauem kui paar päeva. Esmalt pidime endale selgeks tegema, kuidas kõik toimis, harjuma meile määratud väikese ruumiga ja siis selgitama välja haigla asukoha ja mõtlema, kuidas sinna saada ja kust võtta selleks vajalikku raha.

Kõik oli keeruline ja võttis aega, pidime esitama küsimusi, jälgima, kuidas teised seda tegid, ja koguma siis julgust, et ise asi ette võtta. Juhiseid selleks ei olnud. Kuigi igal laagrisektoril oli tegelikult küll oma esindaja, kelle üks ülesanne oli vististi infot jagada, umbusaldasime täielikult kõiki, kes olid mingilgi võimupositsioonil, ja nende poole pöördumine ei tulnud kõne allagi.

Olime sõja lapsed, harjunud omapäi hakkama saama ja uuesti otsast alustama.

Saime siit ja sealt küsides teada, et laagris asus kool, mille eesotsas olid põgenikest õpetajad, ja mošee, millel polnud veel seinu ja mida tähistasid esialgu ainult suured kivid. Järgmine oluline asi, mida pidime teadma, oli veevõtukoht, millest oli rääkinud mees, kes oli meid saabumisel laagrisse sisse kirjutanud.

See oli tohutu suur ümmargune veemahuti, mida tuletõrjujad pidevalt täitsid ja kus oli neli kraani: üks iga sektori tarvis. Veejärjekorrad olid kilomeetripikkused ja nendes seismisest sai peagi minu põhitegevus. Ootasin seal tundide viisi, liikudes edasi sentimeeterhaaval oma kahe tühja bensiinikanistriga, mille ema oli hoolikalt ära pesnud, kui olime need üles korjanud laagri lähedalt maanteelt, kuhu need olid mingist sõidukist maha jäänud.

Ootasin järjekorras ja kui ma olin kraani lähedale jõudnud, palusin kellelgi mu emale sõna saata, et ta jätaks isa ja õed hetkeks omapäi ja tuleks minu asemele, sest ma ei jaksanud kaht täis kanistrit tassida.

Toitu sai hankida põhiliselt kahel viisil: minna toidujagamise päeval, mis oli tavaliselt päev pärast seda, kui olime näinud maanteel siniseid veokeid kirjaga «ÜRO», mošeesse või sektori esindaja telki või osta seda roohüttidest, mille Jalālābādi ja selle ümbruskonna elanikud olid laagriväravasse üles pannud. Need olid enamasti talupojad, kes müüsid puu- ja aedvilju, piima ja mune. Värskeid tooteid, mis olid luksus selles paigas, kuhu enamik oli saabunud puupaljana ja kus kellelgi polnud alguses raha, et nende eest maksta. Nii et esialgu sõime ainult neid väheseid asju, mida ÜRO meile saatis.

Aga õige pea avastasime, et jahu, mida me põgenikena läätsedele, õlile, suhkrule ja teele lisaks ÜROlt saime, oli kõigi poolt hinnatud vahetuskaup. Nii et tihtipeale vähendas ema meie leivaportsjonit, et osta meile tarvilikke tooteid. Näiteks muretses ta mõnikord mulle või mu väikestele õdedele jogurtit, kuigi sellel oli hingehind, üks klaas jogurtit kolme klaasi jahu vastu, ja mõnikord kauples ta jahuga ka selleks, et hankida teisi esmatarbekaupu, näiteks mõnd riideeset, kulpi või juukseharja.

Iga uus asi tähendas üht leiba vähem, aga me ei virisenud, sest esimest korda paljude kuude jooksul ei kannatanud me nälga. Hakkasime koguni kanu pidama. Ainult küttematerjali küsimust oli keeruline lahendada: tule süütamiseks vajaliku puidu hankimiseks tuli meil kondida kaks tundi halastamatu päikese käes.

Laagris kohtasin inimesi, kes tõrjusid mind mu välimuse pärast eemale, näol vastikust väljendav ilme. Küllap nägingi ehmatav välja, näol veritsema kippuvad koorikud ja katmata pea pooleldi põlenud. Ükskord veejärjekorras seistes pidin koguni kannatama seda, kuidas lapsed üritasid kivikestega minu haavade pärast lahtisesse suhu märki visata. Tunnetasin laagris samasugust vaenulikkust nagu igal pool mujal ja kannatasin sellepärast kibedasti. Aga sellest hoolimata meeldis mulle seal elada. Sest meie, lapsed, võisime seal vabalt ringi joosta. Me harjusime laagriga ruttu ega tundnud puudust Kabulist, kus oli palju reegleid ja hirmu, seinu ja pomme, mis võisid needsamad seinad kaela kukutada.