Jäämees: olles aastakümneid külma käes treeninud, on mul tekkinud teistsugune närvisüsteem

Wim Hof keskel (punase mütsiga). Foto: Shutterstock

Wim Hofi kirjutatud raamat «Wim Hofi meetod» annab nõuandeid, kuidas kasutada oma potentsiaali ning panna end proovile. Hüüdnime «Jäämees» teenis ta välja sellega, et purustas hulga külma käes viibimise maailmarekordeid. Tema saavutuste hulgas on muuhulgas Kilimanjarole ronimine lühikestes pükstes, ülalpool põhjapolaarjoont poolmaratoni jooksmine paljajalu ja rohkem kui 112 minutit jääkuubikuid täis kastis seismine. Hof võttis omaks looduse majesteetliku jõu ja otsustas oma avastust ülejäänud maailmaga jagada. Ta on veendunud, et igaüks suudab seda. Avaldame raamatust katkendi.

Tõde on meie poolel

Me oleme uued gladiaatorid. Sina ja mina. Vanu gladiaatoreid pole enam ja nende sõjad on möödanik. Nende probleemid ei ole sinu probleemid. Sinu elu kuulub sulle. Minu ideed ei ole radikaalsed ja ma pole üliinimene ega ka erakordne, aga mul on tugev usk, et me suudame maailma muuta. Usun seda, sest näen meetodi jõudu iga päev oma elus. Ma elan selles. Elan selle nimel. Iga eksperimendi, iga avaldatud artikliga kirjutame ümber raamatuid, tõestame oma väidet. Me tegutseme teadusele teadaolevatest piiridest väljaspool.

Kohtusin kord pärast meie eksperimenti raamatukogus professor Maria Hopmaniga. Mul olid teaduse muutmise kohta omad julged eeldused ja tema ütles: «Wim, vaata ringi, kõiki neid raamatuid. Kui see, mida sa räägid, on tõsi, peame kõiki neid raamatuid muutma!» Ja tead, mis? Nad peavadki neid raamatuid muutma, sest need on iganenud. Teadus on arenenud. Sisu on muutunud. Meie oleme muutunud.

Aga kõik see on väline. Külm ja hingamine ei ole muutunud. Inimesed on võidelnud külmaga esimesest talvest alates ja Tiibeti mungad on tegelnud teadliku hingamistehnikaga üle tuhande aasta. Sa hingad rohkem kui kakskümmend kolm tuhat korda päevas selle peale mõtlemata, aga kui sa hingad teadlikult, sarnaneb see evolutsioonilise instinktiga, mis muudab selle kogemuse erilisemaks, olgu see teadlik või alateadlik.

Pärast triumfi Radboudis tekkis meie tegevuse vastu suurem huvi, aga ennekõike ajakirjanike seas. Esinesin mõne korra televisioonis ja minust kirjutati, aga see oli minimaalne, võrreldes sellega, mida ma olin oodanud. Mõni kirjeldas meie lugu endiselt kui kurioosumit ja mind peeti mingisuguseks geneetiliseks anomaaliaks või kõrvalekaldeks, aga uuring oli avaldatud ja sellega kaasnes teatav usutavus. Kui kehtivale olukorrale väljakutse esitada, on alati küünikuid ja skeptikuid, kes ei ole valmis mitte midagi uskuma. Need küünikud pilkavad seda, mida nad ei mõista, sest kardavad. Nad kardavad tõde. Ma kasutasin meie tekitatud hoogu ära ja tegelesin veel rohkem uurimistööga.

2009. aastal olin näidanud Hollandi Maastrichti ülikooli tuumameditsiini teaduskonna doktori Wouter van Marken Lichtenbelti ja tema tiimi jälgimisel, et mul on viiekümneaastasena kehas sama palju pruuni rasvkudet (BAT) kui noortel täiskasvanutel, ehkki tol ajal usuti üldiselt, et täiskasvanutel BATi enam ei ole. Lisaks tootsin oma pruunist rasvkoest neli ja pool korda rohkem ainevahetuse energiat kui teised, palju nooremad katsealused.

Wim Hof, «Wim Hofi meetod». Foto: Raamat

Beebidel etendab pruun rasvkude võtmerolli nii termoregulatsioonis kui ka termogeneesis, tootes soojust, kui beebidel hakkab külm, sest nad ei saa liikuda nii palju kui meie. Energia kogumise asemel, mida teeb valge rasvkude, suudab pruun rasvkude energiat kulutada. Vanemaks saades väheneb pruuni rasvkoe hulk kehas oluliselt. See on osaliselt põhjustatud sellest, et me kanname riideid ja elame iseenda loodud konditsioneeritud mullides, ent samamoodi nagu lihased kärbuvad, kui neid ei kasutata, kahanevad BATi varud, kui meie keha ei aktiveeri või stimuleeri külm. Sellepärast usutaksegi, et vanematel inimestel ei ole kehas eriti BATi, kui üldse.

Nüüdseks sa ilmselt tead, et mina ei ole selline nagu enamik minuvanuseid. Või mis tahes vanuseid. Kuna ma olen käinud külma käes ja stimuleerinud oma keha regulaarselt aastaid, leidsid Maastrichti ülikooli teadlased minu kehast sama palju pruuni rasvkudet, kui tavaliselt on teismelisel, ent nende jaoks oli BATi olemasolust minu kehas olulisem asjaolu, et ma suutsin sellest soojust tekitada. BATi aktiivsus avastati kahekümne kolmel katsealusel kahekümne neljast (96%) külma käes viibimise ajal, aga mina olin ainus katsealune, kes suutis oma BATi aktiveerida, tekitamaks piisavalt soojust, et sisetemperatuur püsiks sama kogu külma käes viibimise aja ilma värisemata.

Maastrichti ülikooli professorid uskusid, et olid avastanud Jäämehe saladuse – ahaa! –, ja avaldasid oma avastused ajakirjas New England Journal of Medicine, mis on vanim pidevalt ilmunud meditsiiniajakiri maailmas. Ent see, et ma suudan BATi soojuse tekitamiseks kasutada ja tänu sellele külma taluda, ei ole siiski kogu lugu. Nagu ma hiljem Wayne Streetil tõestasin, suudan mina tekitada soojust roietevaheliste lihaste abil, aga ka vaimujõudu suunates, ilma hingamisharjutusteta. Professor van Marken Lichtenbelt arvas, et lihaste kokkutõmbumisel võis olla soojuse tekitamisel oma roll, aga ainuüksi tahte mõistegi oli veel tundmatu ala.

Kuna nad ei saanud päriselt aru, kuidas ma suudan teha seda, mida teen, korraldasid nad mõni aasta hiljem minu ja mu identse kaksikvenna Andrega võrdleva uuringu. Nad tahtsid kindlalt välja selgitada, kas me oleme geneetiline anomaalia, mida nemad kahtlustasid, või on minu võimed harjutamise tulemus. Andre töötab veokijuhina, nii et tema elu on minuga võrreldes istuvam. Ta ei tegelnud tol korral minu meetodiga (nüüd tegeleb), ehkki teadis, mida see endast kujutab. Ta ei käinud jäävannis ega teinud minu väljatöötatud hingamisharjutusi, aga ta oli ja on väljaspool tööaega üsna aktiivne ja tegeles palju avaveeujumisega, tänu millele võis tal olla pruuni rasvkudet, mida professor van Marken Lichtenbelti tiim tema organismis leidis. Geneetiliselt, bioloogiliselt oleme siiski sarnased. Oleme põhimõtteliselt teineteise geneetiline koopia ilma märgatavate fenotüübi erinevusteta.

Maastrichti teadurid avastasid oma hämmelduseks just seda. Kirjeldades oma avastusi kõigile kättesaadavas teadusajakirjas PLOS One, kirjutasid nad: «Kahe katsealuse vahel suuri erinevusi ei leitud.» Kuidas saab siis olla, et mina suudan neid asju teha ja Andre mitte? Kui katsed näitasid, et oleme sarnased, siis ainuke loogiline vastus on minu intensiivne treening ja see, kuidas mu keha sellega toime tuleb. Olles aastakümneid külma käes treeninud, on mul tekkinud teistsugune närvisüsteem. See on vaimujõud.