E, 26.09.2022

«Inetu kangelane» ja «veider larhv». Lahkunud Jean-Paul Belmondo kirjeldas mälestusteraamatus, kuidas ta oma välimusest kasu lõikas

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Inetu kangelane» ja «veider larhv». Lahkunud Jean-Paul Belmondo kirjeldas mälestusteraamatus, kuidas ta oma välimusest kasu lõikas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
25. juuni.1982. Jean-Paul Belmondo Beethoveni-nimelise karuga Saksamaal filmivõtetel.
25. juuni.1982. Jean-Paul Belmondo Beethoveni-nimelise karuga Saksamaal filmivõtetel. Foto: Imago/ Sommer/ Scanpix

Lahkunud on prantsuse näitleja Jean-Paul Belmondo (1933-2021). Kinolegendi mälestuseks jagab kirjastus Tänapäev katkendit 2019. aastal ka eesti keeles ilmunud autobiograafiast «Tuhat elu on parem kui üksainus». Tõlkinud Pille Kruus.

Jean-Paul Belmondo, «Tuhat elu on parem kui üksainus».
Jean-Paul Belmondo, «Tuhat elu on parem kui üksainus». Foto: Raamat

Selles raamatus räägib Jean-Paul Belmondo esimest korda, kuidas aina ühest jamast teise sattunud tüüpilisest Pariisi koolipoisist sai üks kuulsamaid prantsuse filmitähti, kultusnäitleja ja terve põlvkonna ikoon. Ta jutustab koostööst ajastu suurimate režissööride ja diivadega ning oma eraelust, mida on saatnud lugematud skandaalid ja armulood maailma kauneimate naistega.

***

«Kui "Hingetu» («À bout de souffle») 16. märtsil 1960 Pariisi neljas kinosaalis esilinastub, saadan Élodie luurele kuulama, mida räägib enamjaolt snobistlikest intellektuaalidest koosnev publik, kelle arvamus otsustab ka laiema vaatajaskonna suhtumise.

Mina ise olen Avia klubi aegse semu Charles Gérardiga Champs-Élysées’l.

Pärastlõuna hakul luusime ümber Le Balzaci kino, kus ka seda filmi näitama hakatakse. Näeme juba sissepääsu ette kogunenud rahvahulka. Ma ei suuda seda uskuda, mul tekib peaaegu kiusatus inimesed üle lugeda. Kino boss, kes tunneb Charles’i, näeb meid inimeste ümber jõlkumas ja hüüab: «Napakad, selle asemel et statistidele järjekorras seismise eest maksta, oleksite võinud hoopis reklaami teha!», mis alguses ehmatab meid, kuid mõjub seejärel meelitusena.

Kui mu naine naaseb naeratusega, mis tema näolt enam ei lahku, siis tean, et asi on õnnestunud. Pärin temalt: «Noh, mis nad rääkisid?» Tema vastab: «Ma ei mäleta enam, nad rääkisid nii palju ja kõik ühel ajal!»

Järgmisel päeval kuulen üksikasju ja mulle edastatakse, kuidas Jean Cocteau oli esilinastusel oma austajate seltskonnale hüüatanud: «Tal õnnestus see, millega keegi teine hakkama pole saanud», pidades silmas Godardi. Minu kohta olevat ta öelnud: «Ja see noormees, kelle nime ma isegi teada ei taha, on kõigist üle.»

See film oli täiesti uut laadi ja mõjus kui tõeliselt vabastav plahvatus. Kõik olid kas marus või vaimustuses. Kõigil oli arvamus. Reeglid, moraal ja kinokunst olid korralikult pahupidi pööratud. Isegi need, kes võisid Godardi talenti vaid kadestada, ehk siis teised režissöörid, kiitsid filmi taevani.

Sel korral oli seal midagi, mis ületas ekraanipiirid; me olime fenomeni tunnistajaks, see oli elust läbi imbunud film, mis pöördus ellu tagasi ja mõjutas seda. Mitte miski polnud pärast filmi «Hingetu» enam sama ja kena irooniana oli selle mõju pealkirjale proportsionaalselt vastupidine.

Kohe esilinastusele järgnenud päeval ilutseb minu nägu kõigi ajalehtede esikülgedel. Kuid kõige enam meelitab mind usaldusväärse ja tõsise ajakirja L’Express artikkel.

Ajakirjanik Madeleine Chapsal ei ülista üksnes filmi modernsust, ta üritab mind kirjeldada kui terve põlvkonna esindajat, uutmoodi kangelast, kes on ühel ajal tugev ja habras. Ja ta jutustab, mida ma vastasin ühele tõepoolest üsna tobedale küsimusele: «Mida te arvate oma välimusest?» Alates konservatooriumist on mulle külge poogitud mitte kuigi veetlevaid epiteete: «inetu kangelane», «tahumatute näojoontega algaja», «veider larhv». Need lakkamatud kommentaarid ei haava mind, vaid panevad endiselt imestama. Mind ei ole veel hakatud võrdlema – minu kahjuks – Alain Deloniga; olen täiesti iseseisvalt inetu. Édith Piaf ei ole veel öelnud: «Välja lähen Deloniga, koju jõuan Belmondoga.»

Aga tugevalt romantiline roll filmis «Hingetu» on mind liigitanud «robustse välimusega võrgutaja» kategooriasse. Lõikan oma inetusest uut laadi kasu. Ja ma punastan kergelt, tundes häbi enda vastuse pärast tollele kuulsale küsimusele: «Minu arvates on mul teatud võlu.»

Pärast filmi «Hingetu» esilinastust muutub kõik üleöö. Mu telefon ei vaiki enam, nii et lõpuks olen sunnitud numbrit vahetama. Lepinguid kuhjub nagu kalu imetabaselt edukal püügil ja pakutud honorarid tunduvad mulle peadpööritavad. Pärast seda, kui olen kümme aastat üritanud iga hinna eest saada siin-seal mõnd väikest rolli ning kannatanud oma liigselt loomuliku näitlemisviisi pärast, pälvin viimaks tunnustust, olen armastatud ja tahetud. Nüüd otsitakse hoopis mind taga ja mul ei tule enam puudust võimalustest end selles ametis ära elatada. Godardi meistriteos on mulle kui auhind.

Mind kannavad au ja hiilgus, vähemalt sel hetkel. See peab kestma natuke kauem, et tunneksin end täiesti kindlalt. Olen nii palju aastaid raskustes vaevelnud, et usaldus ei teki kohe, liiga tugevasti on minus juurdunud sõnade «ajutine» ja «lühiajaline» tähendus. Eelkõige tunnen igavest tänulikkust režissööride ees, kes valisid mind välja ajal, kui küpsesin veel vaikselt varjus, kellel oli julgust mind usaldada enne «Hingetut».

Claude Sautet on üks neist vapratest tüüpidest, kes on võimelised produtsentidele vastu astuma, et võidelda välja enda valitud näitlejad. Ta tahab, et mängiksin koos Lino Venturaga José Giovanni romaanil põhinevas ja autoriga koos kohandatud filmis «Classe tous risques», mis räägib loo vana hüljatud gangsteri ja noore lahke päti sõprusest.

Produtsendid panevad aga veto minu nimele, mis ei ütle midagi ega too seega ka sisse. Nad tahavad sinna Gérard Blaini või Laurent Terzieffi või Dario Morenot ning jäävad Sautet’ soovidele kurdiks. Too ei anna aga alla ja teda toetavad nii Ventura, kelle agendi sõnul vastutan mina filmi läbikukkumise eest, kui ka Giovanni. Nädalaid mürgitab minu nimi vestlusi rahastajatega, aga Claude jääb endale vankumatult kindlaks. Tema jääb peale, sest tunneb, et tal on ka vabadus see film tegemata jätta, kui tal keelatakse minu larhvi kasutada. Film tuleb kas minuga või ei tule üldse.

Loomulikult olen meelitatud ja õnnelik, et mind tahetakse nii väga filmi, mis mulle pealegi meeldib. Oodatust moraalsemaks osutuva suli tegelaskuju ja tema sõnatu mehelik kiindumus endast vanemasse mehesse liigutavad mind, nii et pühendun rolli energia ja innuga.

Minu filmipartner Lino Ventura, kelle «tahumatu elaja» mainet režissöör mahendada üritas, on vastupidi esmamuljele väga tore inimene, heasüdamlik ja armastab veiderdada, nagu mulle meeldib. Lisaks nõustub ta üllameelselt jagama minuga võrdsetel alustel nimekohta plakatil, kui «Classe tous risques» välja tuleb, samal ajal filmiga «Hingetu», seejuures saadab neid ühesugune kassaedu: kaks miljonit müüdud piletit.

Nii kujuneb 1959. aasta minu erootiliseks aastaks, mis täidab mind ja tekitab tunde, et olen rikas kui maharadža ja ihaldusväärne kui Brigitte Bardot filmis «Ja jumal lõi naise».

See kõik toidab mu elujanu, nii et ostan endale oma esimese AC Bristoli, halli värvi imelise auto, millega flirdin ohu piiril, sõites 200-kilomeetrise tunnikiirusega.

Märksõnad
Tagasi üles