:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/09/08/14054587t1hf98a.jpg)
Kirjastuselt Postimees on ilmunud «Bridgertonide saaga» 1. raamat «Kokkumäng». Loe raamatust katkendit!
KATKEND ⟩ «Minu kavatsus oli teid päästma tulla, aga ilmselgelt ei vaja te minu teeneid»
«Kas Londoni auahnete seltskonna-mammade jaoks saab olla suuremat väljakutset kui üks vallaline hertsog?»
LADY WHISTLEDOWNI SELTSKONNALEHT, APRILL 1813
Kuulu järgi palub hertsog Simon Basset peatselt kauni Daphne Bridgertoni kätt. Kulisside taga on noortel aga käsil salajane kokkumäng, mille tagamõtteks on raputada Simon vabaks väimehe otsingul seltskonna-mammade haardest. Seevastu on Daphnel nüüd, mil hertsog ise on ta ihaldusväärseks kuulutanud, hiilgav võimalus meelitada äärmiselt väärikate kosilaste pilke.
Ballisaali säras koos valssi tantsides on aga üha keerulisem meeles pidada, et kuramaaž on pelk teesklus ning ühtäkki taipab Daphne, et on rabavasse hertsogisse päriselt armumas.
Kaheksaosalise raamatusarja «Bridgertonide saaga» sündmustik leiab aset regendiaja Inglismaal aastatel 1813–1827. Bridgertonid – Anthony, Benedict, Colin, Daphne, Eloise, Francesca, Gregory ja Hyacinth – on lesestunud vikontessi kaheksa tähestikulises järjekorras nime saanud järeltulijat. Nad küll nägelevad ja viskavad üksteise kulul nalja, ent hoolivad oma perekonnast jäägitult. Sarja igas raamatus on üks neist tõelise armastuse otsingul.
New York Timesi menukirjaniku Julia Quinni raamatuid on trükitud kümneid miljoneid eksemplare. Ajakirjas Time on teda nimetatud targaks ja naljakaks. Autori looming on leidnud austajaid üle kogu maailma ning tema romaane on tõlgitud 37 keelde. Harvardi ja Radcliffe’i kolledži lõpetanud kirjanik elab koos perega USA läänerannikul.
Bridgertoni perekonnast jutustava populaarse romaanisarja põhjal valminud seriaali «Bridgerton» leiad Netflixist. Värkselt ilmunud raamatu on tõlkinud Krista Nurm, kujundanud Mai Grepp, keelt toimetanud Anu Rooseniit.
/nginx/o/2021/09/08/14054591t1hebcb.jpg)
***
Daphne võttis vastu otsuse, et õhtu enam hullemaks minna ei saa. Kõigepealt oli ta sunnitud veetma õhtupooliku ballisaali pimedaimas nurgas (mis polnud sugugi kerge ülesanne, sest Lady Danbury hindas küünalde puhul ilmselgelt nii nende esteetilist kui ka valgustavat toimet), seejärel õnnestus tal põgenedes komistada Philipa Featheringtoni jala taha, misjärel Philipa, kes polnud kunagi ruumi vaikseim tüdruk, kiljatas: «Daphne Bridgerton! Kas sa said haiget?» See köitis ilmselt Nigeli tähelepanu, sest tema pea kerkis justnagu ehmunud linnul ning ta hakkas otsekohe läbi ballisaali kiirustama. Daphne oli lootnud, tegelikult isegi Jumalat palunud, et ta suudaks mehe eest plehku panna ja jõuda daamide puhketuppa enne, kui viimane ta kätte saab, aga see plaan ei läinud läbi: Nigel oli ta saalis nurka nüginud ja hakanud kaeblema oma armastusest tema vastu.
Olukord oli niigi kimbatusse ajav, kuid nüüd ilmnes, et see mees – üllatavalt nägus ja peaaegu häirivalt tasakaalukas võõras – oli kõike pealt näinud. Ja veelgi hullem: ta naeris selle peale!
Daphne põrnitses mehele otsa, kui too tema kulul itsitas. Ta polnud seda meest kunagi varem näinud – ilmselt oli too Londonis uustulnuk. Daphne ema oli teinud kõik endast sõltuva, et tütart tutvustataks või vähemalt antaks tema olemasolust teada kõigile vastuvõetavatele härrasmeestele. Muidugi võis see mees olla abielus ega pruukinud seetõttu sisalduda Violeti võimalike ohvrite nimekirjas, kuid ometi teadis Daphne vaistlikult, et noorsand poleks saanud Londonis kaua olla, ilma et kogu maailm ei oleks sellest sosistama hakanud.
Mehe nägu oli lihtsalt täiuslik. Vaid hetkega oli arusaadav, et ta pani kõik Michelangelo skulptuurid häbenema. Tema silmad olid harjumatult terased ja nii sinised, et peaaegu hõõgusid. Tema juuksed olid tihedad ja tumedad ning ta oli pikk – sama pikk kui Daphne vennad, mis oli üsna haruldane.
Daphne mõtles irooniliselt, et see on mees, kes võiks kogu sädistavate daamide karja Bridgertoni meeste eest ära varastada.
Ta ei teadnud, miks see teda nii väga häirib. Võib-olla sellepärast, et teadis: võõrasugust meest ei huvita iial Daphne tüüpi naine. Aga võib-olla hoopis sellepärast, et ta tundis end mehe hiilguses viimase krõhvana, kes põrandal kössitab. Või oli nii seetõttu, et mees seisis seal ja naeris, otsekui oleks Daphne mingisugune tsirkusetola.
Olgu kuidas oli, aga neius tärkas mingi seletamatu pahurus ning, kulmud ninajuurel koos, küsis ta: «Kes te selline olete?»
Simon ei teadnud, miks ta sellele küsimusele otsekoheselt ei vastanud, vaid pidi mingi pahareti survel kostma: «Minu kavatsus oli teid päästma tulla, aga ilmselgelt ei vaja te minu teeneid.»
«Oeh,» ütles tütarlaps kergelt vaigistaval toonil. Ta surus huuled kokku ja muigutas neid sõnu otsides pisut. «Nojah, siis ma arvan, et tänan teid. Kahju, et te ei ilmunud välja kümme sekundit varem. Ma poleks siis pidanud teda lööma.»
Simon vaatas maas lamavat meest. Tolle lõual oli juba tumedaks tõmbuv verevalum ning ta oigas: «Laffy, oh, Laffy! Ma armastan sind, Laffy.»
«Kas ma võin eeldada, et teie oletegi Laffy?» küsis Simon pominal ja libistas pilgu üle neiu näo. Too oli tõepoolest veetlev väikseke ning mehe poolt vaadates tundus tema kleidi dekoltee peaaegu dekadentlikult madal.
Neiu põrnitses teda, pannes selgesti pahaks tema peent huumorit – ja kindlasti mitte mõistes, et mehe raskete laugudega silmad olid puhanud tema anatoomia osadel, mis ei kuulunud näo juurde. «Mida me temaga peale hakkame?» küsis neiu.
««Me»?» küsis Simon kajana.
Tütarlapse põrnitsev pilk muutus süngemaks. «Te ütlesite, et ihkasite mind päästa, kas polnud nii?»
«Ütlesin küll.» Simon pani käed puusa ja hindas olukorda. «Kas ma lohistan ta välja tänavale?»
«Muidugi mitte!» hüüatas neiu. «Jumala pärast, kas väljas mitte ikka veel ei saja?»
«Armas preili Laffy,» ütles Simon, hoolimata suuremat oma üleoleva tooni pärast, «kas te ei arva, et teie mure on mõnevõrra kohatu? See mees püüdis teid rünnata.»
«Ta ei püüdnud mind rünnata,» vastas neiu. «Ta ainult ... Ta ainult ... Olgu peale, ta püüdis mind rünnata. Aga ta poleks mulle elu seeski päriselt haiget teinud.»
Simon kergitas kulmu. Tõepoolest – naised olid kõige vastuolulisemad olendid. «Ja te võite selles kindel olla?»
Ta jälgis, kuidas tütarlaps hoolikalt sõnu valis. «Nigel ei ole suuteline kurja tegema,» ütles ta aeglaselt. «Ta on süüdi üksnes olukorra valesti hindamises.»
«Siis te olete palju üllam hing kui mina,» lausus Simon tasa.
Neiu tõi kuuldavale veel ühe ohke – maheda hingetõmbe, mida Simon tundis miskipärast kogu oma kehal. «Nigel ei ole halb inimene,» lisas neiu vaikse väärikusega. «Asi on selles, et ta ei ole alati ülemäära terase mõistusega ning ta võis minu lahkuse millegi muuga segamini ajada.»
Simon tundis tütarlapse vastu mingit kummalist imetlust. Enamik tema tuttavaid naisterahvaid oleksid sel hetkel hüsteerias olnud, aga tema, kes tahes ta ka ei olnud, oli olukorra oma kindla kontrolli alla saanud ja avaldas nüüd hämmastavat suuremeelsust. Mehele ei mahtunud pähe, et neiu võiks Nigeli-sugust isikut kaitsta.
Tütarlaps tõusis püsti ja pühkis käed salveirohelise siidkleidi vastu tolmust puhtaks. Tema juuksed olid sätitud sellisesse soengusse, et üks kihar vajus üle õla, keerdudes võrgutavalt tema rinna kohal. Simon teadis, et peaks neiut kuulama – too vadistas midagi, nagu naistel oli kombeks teha –, aga ta ei suutnud pilku sellelt üksikult tumedalt juukselokilt kõrvale pöörata. See langes nagu siidilint mööda omaniku luigekaela alla ning Simon tundis kohutavat tungi neiule lähemale astuda ja oma huuled tema juukselokile suruda.