RAAMATUSOOVITUS ⟩ Haaravalt kirjutatud lugu esimesest maavälisest kontaktist

Liu Cixin. Foto: Shutterstock

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Liu Cixini ulmeromaani «Kolme keha probleem» ja jagab oma lugemiselamust.

Liu Cixin, «Kolme keha probleem». Foto: Eesti Raamat

Hiina ulmekirjaniku, Liu Cixini «Kolme keha probleem» on haaravalt kirjutatud esimese kontakti lugu. Kosmosesse saadetakse maavälise eluga kontakti saamiseks raadiosignaale, millest ühele signaalile vastatakse. Inimeste reaktsioonid kujunevad maavälise tsivilisatsiooni saabumisele väga erinevaks. Kujunevad eri grupid, ühed, kes ootavad nende saabumist, olles valmis isegi inimkonna reetmiseks ja teised, kes tahavad seda takistada. Lugu kulgeb läbi kahe erineva ajaliini – Ye Wenjie elu kultuurirevolutsiooni aegses Hiinas ja Wang Miao olevikus. Tegu on seega huvitava kombinatsiooniga ulmest ja ajaloost.

Mulle väga meeldisid ideed, mida autor raamatus käsitles. Kas inimkond on üldse valmis teise eluvormiga kontakteeruma? Milliseks see kontakt kujuneb? Mis paneb kedagi kaotama lootust inimkonda ning veel enam, seda reetma? Igal tegelaskujul on oma agenda või visioon, mida üritatakse saavutada. Tähelepanekuna märkasin «Kolme keha probleemis» Isaac Asimovi mõjutusi, temale viidatakse nii selles kui ka järjes «Pimedas metsas». Liu Cixin kirjutab küll tehnilisemalt ja kohati proosalisemalt, kuid muus osas on autorid sarnased. Mõlemad kirjutavad inimkonna probleemidest ja suurtest ideedest, säilitades parajas koguses ühiskonnakriitikat.

Väikse kriitikanoolena (mis mõne lugeja jaoks on boonus) tooksin välja, et raamat on tuntavalt hard sci-fi žanr. Fookus on teaduse võimalikult elutruul kirjeldamisel. Vähemalt nii tõesel, nagu see ulme puhul saab olla. Näiteks maavälise eluvormiga kontakteerumist kirjeldatakse väga tehniliselt, samuti erinevaid tulevikutehnoloogiaid jne. Samas kuna detailide kõrval käsitletakse palju ideid ja vaatepunkte, siis ei häirinud mind tehnilised kõrvalepõiked kuigivõrd. Filosoofilisi mõtisklusi, põnevust ja tehnoloogiat oli kõike täpselt parajas koguses.

Armastust oli teoses vähe või pigem üldse mitte, kuid väikse vihjena tuleb väike armastusliin sisse järjes. Tegelaskujud on huvitavad ja hästi arendatud, lugedes elasin neile väga kaasa. Ühes arvustuses kritiseeriti tegelasi lihtsalt ideede väljaütlejatena (Asimovi tegelased on muide sarnased), aga minu arust on neis enamat kui vaid nende ideed. Mille Liu Cixin kaotab tegelaskujude keerukuse arvelt, teeb ta igatahes maailmaloomega täielikult tasa. «Kolme keha probleem» on täpselt nii rikka maailmaga, nagu selle kaanepilt vihjab. Tegu oli esimese aasia romaaniga, mis võitis Hugo auhinna ning igati seda võitu väärt. Samuti võitis see Eesti ulmeühingu Stalkeri auhinna 2019. aasta parima tõlkeromaani kategoorias.