/nginx/o/2021/09/08/14055358t1he29d.jpg)
Riley Sageri «Lukusta kõik uksed» ei jõudnud mu riiulis eriti kaua oodata, enne kui ta käsile võtsin. Ahvatlev lilla selg, paeluv sisukirjeldus - New York, salapärane vana hoone, ranged reeglid, kadunud korterihoidja, avastamist ootavad saladused - kõik kutsus lugema. Pealegi ei olnud Riley Sager mulle võõras nimi. Olen varem lugenud tema põnevikku «Viimased tüdrukud», kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Manhattan, New York. Julesil ei ole elus vedanud ning ta on omadega jõudnud parima sõbranna diivanile, pangakontol varud lõppemas. Iga võimalus olukorda paremaks muuta on teretulnud. Päästva õlekõrrena leiab naine töökuulutuse, kus otsitakse korterihoidjat. Pakkumine on üle mõistuse hea, elamine luksuskorteris ja võimalus teenida 3 kuuga 12 000 dollarit. Veelgi vaimustavam, korter asub Bartholomew's, majas, kus toimub Julesi lemmikromaani tegevus. Üks konks on muidugi ka, majas kehtivad karmid ja veidi imelikud reeglid, aga naine ei lase end häirida, tal on hädasti raha vaja. Juba järgmisel päeval pärast intervjuud kolib elevil Jules sisse ja kuus päeva hiljem jookseb ta majast ummisjalu minema, ainus eesmärk võimalikult kaugele saada.
Kuigi see oli mul alles teine Riley Sageri raamat, siis tundsin selgelt, kuidas kumab läbi autori käekiri. Põnevik mõjus ühtlasi uudse kui ka tuttavana. Lugu võimalusest, mis on liiga-hea-et-tõsi-olla, on ju varem sadu kordi räägitud, aga kirjanik oskab võtta levinud elemendid, klassikaliste õudusfilmide käänud ja pöörded ning need omal moel niimoodi kokku sobitada, et sünnib midagi värsket. «Lukusta kõik uksed» on maitsekas põnevik, täpselt selle piiri peal, et tekitab judinaid, aga ei keskendu liialt veristele või võigastele detailidele. Minu jaoks ei olnud ka sisu liiga ulmeline. See polnud just kõige usutavam, aga siiski piisavalt lähedal reaalsusele, et kananahk ihule tuleks. Mu ainuke etteheide oleks, et saladus lahenes Julesi uurimisel kuidagi liiga lihtsalt. Pani mõtlema, miks keegi varem seda avastanud ei olnud.
Romaani täht on vaieldamatult Bartholomew, kõrgklassi korterelamu Central Parki veerel. Hoones pole midagi tavalist ei sees ega väljas. Sager kirjeldab mõnuga selle arhitektuuri ja sisekujunduse eripärasid, nikerdatud põrgulisi, kullatud liftipuuri, massiivset mööblit, tähelepanuväärset punast tapeeti. Vanal kuulsal majal on nii mõnigi lugu rääkida ja ükski pole eriti meeldiv. Sellised hooned tõmbavad mind nagu magnetiga ja veel eriti jumaldan ma, kui raamatus sündmuspaik nii rikkalik on, et lausa eraldi tegelaseks saab. NB! Päriselt seda hoonet ei eksisteeri!
Tegevus läheb kohe pauguga käima, sest algab stseeniga, kuidas peategelane on sattunud haiglasse ja palub, et teda tagasi Bartholomew'sse ei viidaks. Seejärel liigub tegevus ajas tagasi sinna, kus Jules alles intervjuule läheb, et korterihoidja positsioonile kandideerida. Seega tiksub kogu aeg tagaplaanil mõte, mis ometi juhtub. Pinge kruvib üles see, et naine pidas korteris vastu ainult 6 päeva (!) Tahtsin Bartholomew, selle elanike ja ajaloo kohta rohkem teada saada ja ka kummalised reeglid tekitasid huvi. Kohe oli selge, et midagi kurja on sündimas, aga mis täpselt, jäi kauaks saladuseks. Mind ei ole väga lihtne üllatada, aga raamat võttis ette suuna, mida ma üldse ei osanud oodata. Lõpplahendus lõi korralikult pahviks ja «Lukusta kõik uksed» oli küll palju meeldejäävam kui sama autori debüüt «Viimased tüdrukud». Kindlasti hoian silmad edaspidi tema ülejäänute raamatute suhtes avatud.
Riley Sager on pseudonüüm Pennsylvaniast pärit kirjanikule, kes ka pärisnime alt müsteeriume avaldanud on. Mees on endine ajakirjanik, toimetaja ja graafiline disainer. Uue nime alt hakkas ta kirjutama, sest oli just varasemalt kirjastajalt kinga saanud. Debüüt «Viimased tüdrukud» oli väga edukas. «Lukusta kõik uksed» on Sageri kolmas põnevik. See sai inspiratsiooni Ira Levine romaanist «Rosemary beebi» - süütu noor naine, uhke kortermaja, sõbralikud naabrid, kes on tunduvalt pahaendelised kui esmapilgul näis. Sager armastas nii raamatut kui ka selle järgi tehtud filmi ning mõtles, et oleks põnev kirjutada oma versioon. Ta imetleb väga Levine'i võimet tekitada halba eelaimust, enne kui paljastub olukorra tegelik õud, ning just selle tunde tekitamise võttis ta eesmärgiks.
«Lukusta kõik uksed» on kõhe põnevik luksuslikust ja salapärasest Manhattani kortermajast, täpsemalt noorest naisest, kes palgatakse sinna korterihoidjaks, aga see töö on liiga hea, et tõsi olla. Jutustus saab hoo sisse kohe esimesest leheküljest peale ning hoiab enda küüsis viimase lauseni. Kõige rohkem võlus mind Bartholomew, hoone ise, ja see, kuidas autor põimib tuttavaid detaile värskeks looks. Põnevus ja pinge, mis kogu lugemist saatsid, olid samuti nauditavad ning lõpplahendus tõesti ootamatu. Usutavuse koha pealt on sündmustik üsna piiri peal, aga plusspunktid annan veel selle eest, et võigastesse detailidesse süvitsi ei laskuta. Soovitan, kui sind paeluvad saladused, mida vanad majad endas peidavad!