Psühhoterapeut: «hea» ja «halb» on laste kasvatamisel kasutud mõisted

Foto: Shutterstock

Psühhoterapeut Philippa Perry kirjutab raamatus «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda», et lapsed kopeerivad vanemate käitumist - kui mitte praegu, siis mingil hetkel kindlasti.

Lapse käitumine kujuneb suhtes ümbritsevate inimestega

«Mul oli kord klient, kes selgitas, kui väga ta oma autokraatlikust, kasumile keskenduvaid firmasid juhtivast isast erines,» toob psühhoterapeut näite. Vaatamata sellele, et see klient töötas heategevussektoris, oli ta juhtimismaneer – nagu arvata oli – autokraatlik.

Perry rõhutab, et meie käitumine avaldab lapse käitumisele ilmselt kõige suuremat mõju. Peame end küll indiviidideks, kuid tegelikult avaldame kõik üksteisele mingil määral mõju. Oleme osakesed suuremast süsteemist ja meie võetud rollid kujunevad tihti suhtes meid ümbritsevate mängijatega. Sinu enda ja su lapse käitumine ei sünni eraldatuses, see kujuneb suhtes teid ümbritsevate inimeste ja kultuuriga.

Küsimused, millele mõelda

· Väljendad sa teiste inimeste suhtes alati austust?

· Arvestad sa teiste tunnetega?

· Peitub su «hea käitumine» hingesügavustes või pigem kommetes?

· Oled sa pealtnäha meeldiv, kuid seljataga mõistad teisi hukka?

Perry toob välja, et kuidas sa ka ei käituks, kannad selle oma lastele üle, ja see kehtib ka niisuguse käitumise kohta, mida sa ise heaks ei pruugi kiita.

Kui oma lapsi – ja teisi inimesi – järjepidevalt lahkuse ja hoolega kohtled, võtavad nad niisuguse käitumismustri omaks… lõpuks. Vahepeal ei pruugi su lapsed aga alati «hästi» käituda, sest enne verbaalse suhtluse kujunemist on käitumine nende jaoks ainus sidepidamise viis.

«See kehtib muide ka paaril aastal pärast keeleoskuse arenemist. Peamiselt seetõttu, et meil tuleb harjutada neid oskusi, mis aitavad tundeid teadvustada, et neid siis sõnadesse seada ja oma vajadused lahti mõtestada. Isegi täiskasvanutel – ei, isegi luuletajatel – esineb sellega raskusi,» kinnitab Perry.

Keegi pole läbinisti hea ega halb

Perry sõnab, et ei usu, et keegi on läbinisti hea või halb. Enamgi: ta julgeb väita, et «hea» ja «halb» on kasutud mõisted.

«Vastab tõele, kuigi erandjuhtudel, et on inimesi, kes sünnivad empaatiavõimeta, ükskõik kui palju neid ka ei õpetata. Kuid see, et su aju on teistmoodi ehitatud, ei tee sind «halvaks». Hea-või-halb argument kehtib vaid niipalju, et on inimesi, kelle käitumine teistele ebamugavust või kahju võib tekitada. Mitte keegi ei sünni halvana. Selle asemel et käitumist heaks või halvaks tembeldada, kirjeldan seda kui sobivat ja sobimatut,» räägib ta.

Käitumises sisaldub kommunikatsioon

Perry selgitab, et inimesed – eriti lapsed – käituvad sobimatult ja kohatult siis, kui nad oma vajaduste ja tunnete väljendamiseks paremat, efektiivsemat ja sobivamat viisi ei leia. Mõne lapse käitumine võib teiste jaoks olla sobimatu, kuid mitte halb.

Lapse käitumise dešifreerimine on tema sõnul vanemate ülesanne. Selle asemel et laps «headeks» või «halbadeks» juppideks jagada, tuleks teatavaid küsimusi esitada. Mida see käitumine mulle öelda püüab? Saad sa aidata lapsel end sobivamalt väljendada? Mida püüab laps oma keha, hääle ja valitud sõnade abil selgitada? Peale selle tõeliselt raske küsimus sulle endale: kuidas tema käitumine sinu omaga kooskõlas kujunes?