Kirjanik Paula Hawkins räägib tõeliselt headest krimkadest ja jagab oma parimaid lugemiselamusi

Paula Hawkins. Foto: Markus Wissmann/ Shutterstock

Paula Hawkins on kirjanikuna saavutanud edu, millest paljud võivad vaid unistada. Tema debüütromaan «Tüdruk rongis» oli tohutu hitt, seda kiitsid nii kriitikud kui lugejad ning selle põhjal valmis ka hittfilm.

Autori teine romaan «Vete sügavusse» oli samuti menukas. Selle ilmumisest on juba jupp aega möödas, mistõttu on pärast viimaste aastate sündmusi teretulnud uudis, et ilmavalgust on näinud Paula Hawkinsi kolmas põnevik, «Tuli miilab tuha all».

Paula Hawkins, «Tuli miilab tuha all». Foto: Raamat

Autori selgitusel on värske loo peamisteks teemadeks reetmine, kättemaks ja mõrv. Tegelasteks on kolm väga erinevat naist, kes võivad, - aga ei pruugi olla - juhtunuga seotud. «Põhimõtteliselt esitab raamat küsimuse: kui sulle antaks võimalus parandada sulle tehtud kohutavat viga, siis kas sa võtaksid selle võimaluse vastu ja kui kaugele oleksid valmis minema? Ja mida sa oleksid valmis ohverdama?» rääkis Hawkins väljaandele Amazon Book Review. «Kõigi nende tegelaste sees on midagi, olgu see siis süü või häbi, lein või kättemaksujanu, mis on neis aastate jooksul väga pikalt hõõgunud, mistõttu neis kõigis on omaenda hävingu seemneid,» viitas ta teosele valitud pealkirjale.

Väärt krimkad

Raamatut kirjutades küsis autor endalt, mis teeb ühe põneviku tõeliselt heaks. Selle sama küsimuse peitis ta ka raamatusse: üks tegelastest on suur krimikirjanduse fänn ja ta ütleb, et parimad krimiromaanid ei ole need, milles on palju verd, vaid need, mis on kirjutatud tõeliselt nutikalt.

Samas tõdeb kirjanik, et krimit saab kirjutada väga mitmel eri moel. Talle endale ei meeldi kirjutada verest ja soolikatest, kuid teab, et ka jõhkruseid annab hästi kirja panna. ««Ei ole maad vanadele meestele» on üsna verine raamat, aga see on geniaalselt kirjutatud. Minu jaoks on kõige olulisem alati tegelane. Ma arvan, et ma eelistan pigem psühholoogilist põnevust kui politseiprotseduure, ma armastan tõeliselt säravaid, iseloomupõhiseid, psühholoogiliselt nutikaid detektiivilugusid nagu Attica Locke või Tana French,» toob ta näiteks paar autorit. «Kuid minu enda jaoks peab lugu algama peamiselt siiski tegelasest.»

Rääkides väärt lugemiselamustest ütleb Hawkins, et luges Megan Abbotti romaani «The Turnout», mis alles poodidesse jõudis. Põhjamaade-stiilis krimka leiab aset balletimaailmas ja Hawkinsi meelest on see lihtsalt geniaalne teos. Lisaks soovitab ta värskemate raamatute seast Laura Lippmani romaani «Dream Girl» ning Anna Bailey teost «Tall Bones». Need on raamatud, mis on hinnatud autorile palju muljet avaldanud.