/nginx/o/2021/09/10/14058893t1hc86d.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Agatha Christie krimiromaani «Mõrv päikese all. Kolmteist lugu».
Sinijärv soovitab Agatha Christie vähem tuntud loomingut, milles tema meisterlikkus hästi väljendub
/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
10. september 2021, 11:57
Päris värskendav tunne on üle pika aja Agatha Christiet lugeda ja soovitada. Mida enam eemaldume ajaliselt tema klassikaliste teoste toimumisajastust, seda rohkem tuleb juurde toda kvaliteeti, mis laseb lahti lasta vanast heast kriminaalsest süžeest ning tunda rõõmu tost kadunud maailmast, mille kirjeldamises Christie meisterlikkus vast parimini väljendus. Maailmast, millesse vähesed sattusid toona ja tänapäeval enam mitte keegi.
Christie Lühilood on ta romaanidest veidi vähem tuntud ning siinsed pärinevad ta üsna varajasest kirjutamisajast, 1920ndate aastate lõpust ja 1930ndate algusest. Siin on tegelasi, keda muis raamatuis ei kohta, kuigi leiduvad ka mõned vanad tuttavad. Üldiselt jääb mulje, et need on justkui oma lõbuks tehtud lood, et käsi soojaks kirjutada, proovida mõnd uut nõksu ja see siis hiljem kasutusele võtta või võtmata jätta. Soe ja stiilne lugemine, täiuslik öökapiraamat, hea omast käest võtta, kui natuke lugeda tahaks, aga palju parasjagu ei jaksa.
Üldse on Agatha Christiet ka lihtsalt niisama tore soovitada. Suurem osa lugusid ja lahendusi võivad olla kümnete filmide ja ammendavate telesarjade vahendusel ammu pähe kulunud, aga ikka on mõnus lugeda. Mitte üleliia tihti, ent vahetevahel igatahes.