Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Stefano Massini näidendit «Lehman Brothers».
Sinijärv soovitab väga mitut pidi intrigeerivat teost
Väga mitut pidi intrigeeriv teos. Esiteks teatrilavalt tuttav, mis vähemasti Eestis tähendab, et tuttav päris paljudele inimestele. Teiseks kirjutet viisil, mil ei lase teda hästi nimetada ei näidendiks, romaaniks, ega värssromaaniks. Uuseepikaks ehk? Võib-olla. Jah, vormiliselt on kindlasti tegu materjaliga, mis lavale mõeldud ning sinna ka suurepäraselt sobib, mida iganes siis lavastaja tekstiga ka ette ei võtaks. Raamatuna? Saame näha. Tõsi on, et näidendeid just palju ei loeta, seega ka eriti palju ei avaldata ning müügitabelitesse jõuavad need sootuks harva. Mõistetav. Filmistsenaariumid ei jõua neisse ju üldse mitte kunagi.
«Lehman Brothers», usun, võib jõuda küll. Ta on nimelt ka raamatu kujul vägagi loetav ning mõistagi on tal olemas need vanad head raamatu eelised etenduse ees – saad vahet pidada, järele mõelda, tagasi lehitsed ning, mis peamine, lavastada oma peas. Eks on ka mõned puudused, või õigemini eelised, mis avalduvad lavaldudes, ent jah – huvi ja innuga loetav on teos küll. Ei imestaks, kui temast ka film või mitugi saaks. Sest, nagu öeldud, võimalusi väljamängimiseks on siin küll ja veel.
Ja miski ajastute aura on olemas, poeetilise napisõnalisusega kokku võetult. Mõneti võiks pidada seda lugu üheks paremaks Ameerika Ühendriikide (aga mitte ainult) viimase poolteistsaja aasta ajaloo kokkuvõtvaks kujutamiseks. Ja miks mitte ka õppematerjaliks sellest, kuidas ettevõtlikus elus eri aegadel edasi jõuda ja kuhu edu lõppeks välja viia võib. Vaatamata lakoonilisele laadile on siin tegelikult täiesti inimlikud lood sees, on karaktereid, keda mängida ja on juudi kultuuritaust, traditsioonide tugi ja võitlus nendega. On nii tõtt kui õigust, võib eesti lugejale soovitades muiata. Jah, muiata saab ka.