Mis on jonnakas optimism ja kuidas aitab see maailma päästa?

Pildil kliimaaktivistid Greta Thunberg ja Luisa Neubauer. Foto: Christine OLSSON / TT NEWS AGENCY / AFP / Scanpix

Loe katkendit Christiana Figuerese ja Tom Rivett-Carnaci raamatust «Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis».

Mis on jonnakas optimism ja kuidas see aitab maailma päästa?

Detsembris 2015 võtsid 195 riiki ühel häälel vastu Pariisi kliimaleppe ning sajad miljonid inimesed kõikjal maailmas tunnustasid seda kui ajaloolist saavutust. Kahtlemata aitasid sellele tähelepanuväärsele edule kaasa paljud tegurid, nagu ka tuhanded inimesed, kuid kõige olulisem oli siiski see nakatav optimism, mis käivitas kollektiivse tarkuse ja päädis efektiivse otsuste langetamisega. Kõik, kes olid leppe vastuvõtmise juures, samuti miljonid seda interneti kaudu jälginud inimesed, vaatasid tulevikku lootusrikkalt, kuid tegelikult oli just optimism olnud selle teekonna alguspunktiks. Pidigi olema, sest muidu poleks mingi kokkuleppeni jõutud.

Christiana Figueres ja Tom Rivett-Carnac, «Tulevik on meie teha». Foto: Raamat

Samas tasub meil meeles pidada, et ees ootavatel väljakutseterohketel aastatel ei piisa ainuüksi lootusrikkusest, kavandamise pikkadest öödest ja aastatest vedas meid läbi teatud tüüpi optimism, mida on vaja kõige raskemate ülesannete puhul: jonnakas optimism.

Optimism pole midagi pehmet, optimism tähendab visadust. Iga päev toob süngeid uudiseid ja leidub lõputult inimesi, kes kuulutavad, et maailm läheb omadega põrgusse. Kui end sellest heidutada lasta, võrdub see allaandmisega. Palju õigem on sihti silme ees hoida ka siis, kui täpselt ei tea, mis ees ootab. Ei tohiks olla üllatus, et sel teel kohtab pidevalt takistusi. Meid ei üllata ka see, et kogeme üha halvenevaid kliimatingimusi. Peame tegema oma valiku ja julgelt edasi rühkima, rünnates otsusekindlalt ja ülima vaprusega kõiki neid tõkkeid, mis takistavad meil edasi jõuda.

Vajame nii süsteemset muutust kui ka igaühe teistsugust käitumist. Üks ilma teiseta ei too kaasa piisavalt ulatuslikku muutust piisavalt kiires tempos. Meil kõigil on ühiskonnas omad rollid, kas oma pere liikmete, kogukonna liidrite, otsuste täideviijate või poliitikategijatena. Olgu need rollid millised tahes, me kõik saame oma kohustusi täita ja peamegi seda tegema, et edendada inimkonna ühist heaolu. Ükski meist pole ebaoluline.

Meie ees seisvate suurte väljakutsete puhul on ainus vastutustundlik lähenemine kaitsta inimkonda ja teisi eluvorme ning suunata ajalugu soodsamale kursile. Ka nii hilisel tunnil on veel kindlasti võimalik kurssi muuta, kuid selleks läheb vaja kollektiivset tahet ja kõigutamatut optimismi, et end sissetallatud mugavalt rajalt lahkuma sundida.

Lugu sellest viis aastat kestnud protsessist, mis tipnes Pariisi kliimaleppega, on üsna sarnane protsessiga, mille me nüüd käivitama peame. Ka täna usuvad paljud, et võimatu on meie majandust ühe kümnendiga täielikult ümber kujundada. Kuid me ei saa endale lubada sedasorti fatalismi; ainus võimalus on täie tähelepanuga keskenduda sellele, mida saaks kohe ette võtta senise kursi muutmiseks. See algab meie enda mõtteviisist seoses selle väljakutsega, meie otsusekindlast suhtumisest ja meie võimest sedasama veendumust teistessegi süstida, isegi kui see ei saa olema lihtne. See ongi jonnakas optimism.

Inimkonna arengulugu kõneleb leidlikust kohandumisest iga ajastu väljakutsetega. Praegu seisame silmitsi suurima väljakutsega inimkonna ajaloos. Ja kui meie praegustest võimetest ei piisa sellega toimetulekuks, siis tähendab see vaid seda, et peame saavutama uue suutlikkustaseme. Ja me suudame seda.

Kõik need teadustööd, mida võib antropotseeni kohta lugeda, viitavad ennenägematule hävitustööle, mida oleme põhjustanud vaid viimase 50 aastaga. Nende analüüside aluseks on eeldus, et liisk on langenud ja kogu selle geoloogilise ajastiku leitmotiiviks saab üha hoogustuv hävitustöö.

Meie seisukoht on radikaalselt erinev.

Me väidame, et häving on küll üha usutavam võimalus, kuid veel pole see meie vältimatu saatus. Kuigi inimajaloo uue perioodi algus on planeedile jätnud kaua kestvad ja valusad jäljed, pole see lugu veel lõpuni kirjutatud. Pliiats on veel meie käes. Tegelikult on see meil kindlamalt sõrmede vahel kui kunagi varem. Ja me võime otsustada, et see lugu räägib looduse ja inimvaimu taastumisest. Kuid me pole veel seda otsust langetanud.

Kui üritame kokku leppida, millises maailmas me koos tulevaste põlvedega elama hakkame, pole meil palju võimalusi; tegelikult on neid vaid kaks, ja mõlemat on kirjeldatud Pariisi kliimaleppes. Kohe me selgitame neid sulle. Tasub meeles pidada, et oleme planeedi temperatuuri juba tõstnud 0,9 °C võrra võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Pariisi kliimaleppe kohaselt on kõik riigid kollektiivselt pühendunud soojenemise piiramisele, et see jääks «selgelt alla 2 °C» ja ideaaljuhul ei ületaks 1,5 °C, ning iga viie aasta järel seatakse rangemad heitkoguste vähendamise sihttasemed. See protsess sai alguse 2015. aastal, kui 184 riiki panid kirja, mida nad esimese viie aastaga teevad. Ja nad lubasid iga viie aasta järel uuesti kokku tulla ja sihttasemed üle vaadata, kuna esimene viisaastak oli vaid esimene samm pikaajalise sihi suunas, milleks on süsinikuneutraalsus.

Me kirjeldame kaht stsenaariumi. Üks neist kahest saab meie jaoks reaalsuseks.

Maailm, mida me arendame praegusel viisil, mis viib kliima soojenemiseni üle 3 °C. Esimene stsenaarium kirjeldab seda väga ohtlikku trajektoori, mida mööda me praegu liigume. Kui valitsused, korporatsioonid ja indiviidid ei tee muid lisapingutusi peale nende, milles 2015. aastal kokku lepiti, siis kerkib globaalne temperatuur 2100. aastaks vähemalt 3,7 °C. Aga kui ei täideta isegi seniseid kokkuleppeid, siis voib oodata soojenemist 4–5 °C. Tasub hoiatada, et see on sünge väljavaade. Kuigi paljud kõige hullemad stsenaariumid võivad tõeks saada alles sajandi teisel poolel, on selge, et sajandi keskpaigaks on elanikkonna viletsus väga suur, elurikkusest on järel vaid riismed ning meie koos oma lastega elame maailmas, mis käib peatumatult alla.

Maailm, mida arendame nii, et kliima soojenemine ei ületa 1,5 °C. Seniste heitkoguste osas ei saa kella enam tagasi keerata. Kuid ka sel hilisel etapil saame pingutada parema maailma nimel, kus loodus ja inimkond mitte ainult ei jää ellu, vaid õitsevad koos. Teadlased on väga selgelt välja öelnud, et 1,5-kraadise soojenemise stsenaarium on endiselt elluviidav, kuid seda võimaldav aken ei püsi enam kaua lahti. Et meil oleks vähemalt 50-protsendiline eduvõimalus (mis iseenesest on ebasoovitavalt kõrge riskiaste), tuleb globaalseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks poole võrra vähendada, 2040. aastaks uuesti poole võrra vähendada ning süsinikuneutraalsuseni tuleb jõuda hiljemalt 2050. aastaks. Muutus nii suures mõõtkavas nõuaks aga põhjalikke ümberkorraldusi pea kõigis elu- ja töövaldkondades, alates tohutust metsaalade taastamisest ja uutest põllundusmeetoditest kuni kivisöe kaevandamise järsu vähendamiseni juba 2020. aastal. Nafta ja maagaasi väljapumpamisest tuleks samuti varsti loobuda ja fossiilkütused koos sisepõlemismootoritega lõplikult hüljata.

Mida täpselt oleks vaja teha, sellest räägime raamatu edasistes osades, kuid praegu tuleks omaks võtta tõsiasi, et me saame oma tuleviku ise valida ja seda koos luua. Meie ühine vastutus on tagada, et parem tulevik poleks mitte ainult võimalik, vaid isegi tõenäoline, ning veidi aja pärast mitte ainult tõenäoline, vaid lausa usutav.