Milline naine on üks mõjukaim tippjuht Kirsti Paakkanen?

Ulla-Maija Paavilaineni kirjutatud raamatus «Suurim neist on armastus» räägib autor Marimekko mõjuka naise Kirsti Paakkaneni loo – nii rõõmudest kui ka kurvematest hetkedest ning ilustamata ühest nais-tippjuhi elust. Kirsti asutas eduka reklaamiagentuuri Womena, kus töötavad vaid naised. Pärast agentuuri müümist ostis Kirsti majandusraskustes vaevleva Marimekko ja tema eestvedamisel puhkes legendaarne Soome moemaja taas õitsele.

Tööst ja koertest Kirstile piisab

«Kirsti ei unista enam millestki. Ta mõtleb nii mõnegi töösse uppunu kombel, et ühel päeval ma... siis, kui mul on aega...» kirjutab Paavilainen oma raamatus. «Tööst ja koertest talle piisab. Nendega käib ta pea igal nädalavahetusel Rootsis ja Norras peetavatel koertenäitustel. See on koht, kus tal pole vaja etendada mingit rolli. Reisimine on ränk, aga lisaks Saarijärvile on see tema ainuke kosutus. Rääkida ainult koertest.»

Ulla-Maija Paavilainen, «Suurim neist on armastus. Kirsti Paakkaneni lugu». Foto: Kirjastus Helios

Kirsti koerte pilt on jõudnud isegi ühte Womenas sündinud reklaamidest, mille tekst kuulutab: «Terve, rõõmus ja tugev koer on inimese kohustus ning uhkuse allikas.»

Toodet müüakse pakendi abil ning Kirsti isiklik pakend on muljet avaldav: tal on naiste seas harva esinevat sarmi, ta on ilus, esinduslik ja otsekohene ning hoolitseb oma elujõu eest tervislikke eluviise järgides.

Nii mõnigi klient võib Kirstist nii palju sisse võetud olla, et valib Womena oma firma reklaamiagentuuriks ainuüksi selle kütkestava juhi tõttu. Populaarne laulja ja laulude autor Juha «Watt» Vainio ei ole küll klient, kuid käib ometi meeleldi kontoris Kirstiga vestlemas. Armusuhet neil siiski ei ole. Tihti Womenas nähtud külalised on samuti ajakirjade kirjastuse A-lehdet esindaja Jukka Virta ja reklaamimuusika meister Kalle Kaartinen.

Näitleja Tarmo Manniga seob Kirstit mõlema sünnikoht Saarijärvi. Kirsti esimene mälupilt Tarmost on pärit ajast, mil ta ise oli veel koolitüdruk. Ta põgenes metsa, nähes Tarmot heinakoorma otsas kõva häälega laulda üürgamas. Teine mälupilt on Tarmost Kirsti kodutare tagusel seljandikul, kus too – endal suur heinakuhi süles – serenaadi laulis.

Tarmo mõtestab ühist Saarijärvi vaimu kui huumuseks muutunud runeberglikku kultuuripärandit.

«See on endiselt alles, see imeline, kirgas, humanistlik mõttelaad, õige viis inimestesse ja ellu suhtumiseks,» kirjeldab Tarmo.

Kirsti Paakkanen. Foto: Foto raamatust

«Kirsti on virtuooslik mainekorraldaja, kes elab iseenda loodud maailmas. Ta on ehitanud meisterliku avaliku kuvandi ning paneb inimesed uskuma mida tahes. Kui ta väidab, et lõõgastub kodus trompetit või klaverit mängides, usub ta ka ise sellesse sajaprotsendiliselt. Tema maailma sobivad teatud asjad ja teatud tüüpi inimesed,» räägib üks endistest Kirsti «tüdrukutest».

Kirsti maalib oma elu nagu kunstiteost, värvib selle lehekülgi nagu lapsed värviraamatut – suuri kaari tõmmates ja samas detailidesse takerdudes.

Kirsti reisib Pariisi ja Londoni vahet palju enam kui tollel ajal kombeks. Tihtipeale võtab ta kaasa mõne oma töötajatest

Terttu Viertiö on äsja ülikooli lõpetanud, õppelaen kaelas. Kirsti võtab ta Pariisi kaasa. Mitte ainult Pariisi, vaid Champs-Élysées’le. Kirsti ostab uhketest butiikidest lademetes riideid. Terttu tunneb piinlikkust ja ütleb, et tal pole luksuslikes ärides midagi teha.

«Ei-ei! Sa pead siin olema!» kamandab Kirsti. «Käi minuga kaasas, see parandab su maitset!»

Samuti üks võimalus teadmisi ammutada.

Kirsti paneb alati jalga kaks numbrit liiga väiksed kingad, et ta sääred ilusamad paistaksid. Restoranis võtab ta pitsitavad kingad ära. Jalad on pika päeva ja kõndimise tõttu täiesti paistes ja kingad ei mahu enam tagasi.

Kirsti armastab kingi. Nüüdse kodu riietetoas on tal kingakarpe, mida pole iial avatud.

Alkoholi Kirsti ei tarbi, kuid korra näeb Viertiö teda Prantsusmaal veini joomas. Terttu on tunnistajaks sellele, kuidas Kirsti restoranis esinenud viiuldaja oma väega peaaegu ära hüpnotiseerib.

«Tundus, nagu kardaks Kirsti isegi endas peituvat väge.»

Kirsti ei ole pidutseja ja tööl niisama prallesid ei peeta

Ta valvab hoolega, et allhankijate korraldatud üritustel ei joodaks. Oma töötajatelt nõuab ta distsipliini, kuid mitte eriti järjekindlalt. Ühel päeval tohib kontoris suitsetada, järgmisel läheb ta aga selle pärast marru ja korjab tuhatoosid laudadelt ära.

Kirsti Paakkanen ja Kari Miettinen 1985. aastal. Foto: Foto raamatust

Ükskord korraldatakse womenalastele jõulude eel lõõgastusreis Haiko mõisa ja kõik saavad kingituseks käsitööna valminud öösärgid, mille serva on tikitud õun. Toit on töökollektiivi peol alati kõrvalosas. Kirsti pole gurmaan ega pööra toidule suuremat tähelepanu. Iseend premeerib ta asjadega, ostes end niimoodi vabaks lapsepõlve vaesusest.

Töötajatele ta kuigi heldelt ei maksa. Paljud peavad Kirstit kitsiks. Tuttavate pulma minnes riietub ta teada-tuntud musta, öelgu käitumiõpikud või etikett mida tahes.

Tema huumorimeelt ning situatsioonikoomika taju peetakse siiski suurepäraseks. Kes temaga naerulainele satub, võib sinna jäädagi. Kirsti jagab oma naerusoont nendega, kellega koos on ta midagi ära teinud, midagi saavutanud. Tema leivanumber on intelligentne situatsioonikoomika. Mingi eriline jutuvestja ta ei ole.