Dave Benton avameelselt terviseprobleemidest: olen käinud haigla vahet nii palju kordi, et ei jõua üles lugedagi

Dave Benton. Foto: Lisa Jennyfer Benita

Dave Bentoni raamat «Olen see, kes olen» sisaldab rida fakte tuntud muusiku elust, mida üldiselt teatakse vähe.

Näiteks seda, et tema päris nimi on Efren Eugene Benita ning et ta on sündinud ja kasvanud Aruba saarel suures peres, kuhu kuulusid tema isa, ema, neli venda ja kolm õde. Õppinud on ta keskkoolis, ent kolledž jäi lõpetamata. Ta võttis kolm aastat hispaania keele õpetajakutse kursusi, tudeeris müügitöö ja turunduse korraldust, tutvus personalitöö detailidega, mis tegelesid isiksuse käitumise mõistmisega. Lisaks on ta kvalifitseeritud juveliir ja gemmoloog, interjööri- ja vitriinikujundaja, poejuhataja, äri- ja kontorijuht. Mida kõike veel! Raamatus räägib Benton ka oma lapsepõlvest ning tervisest.

Tervisehädad on saatnud juba lapsepõlvest

Benton on palju käinud arstide juures. Lapsena põhjustasid igasugused hulljulged tembud õnnetusi, ent oli ka muid tervisehädasid – näiteks teismelisena lõhkes tal pimesool, sest sai halvaksläinud forellist mürgituse. Täiskasvanuna opereeriti ta mõlemat silma, ta kannatas «tennisemängija küünarliigese» all, pidi kolmekümneselt läbi põdema tuulerõuged koos 39-kraadise palavikuga ning tagatipuks algas Eestis «unustamatu» retk ta neerudega. See kestis enam-vähem kakskümmend aastat. Algas mõni kuu pärast 2001. aasta Eurovisiooni lauluvõistlust ja lõppes siis, kui juulis 2019 sai Benton uue neeru.

Dave Bentoni raamat «Olen see, kes olen». Foto: Karen Härms

Ta on käinud haigla vahet nii palju kordi, et ei jõua üles lugedagi. Kõige hullemad korrad on olnud need, mil ta on tundnud end nii halvasti, et on pidanud uuesti paluma end arstikontrolli viia. «Mu neerud põhjustasid palju tüsistusi, millest kõige hullem oli kõrge vererõhk, sest see mõjutab kõiki organeid. Lisaks võiks mainida ka kõigi siirdamisele eelnenud operatsioonide mõjusid. Nii et uskuge – tunnen, et tegelikult on mind õnnistatud ellujäämise ja elus püsimisega. Tänan väga oma neeruarsti ja kõiki teisi, kes mul selle võitluse läbi aitasid teha,» kirjutab ta.

On olnud nii ehmatavaid kui naljakaid seiku

«Mäletan vahejuhtumit oma pimesoolega, mis viis kiire operatsioonini. Olin kuueteistkümnene ja see oli mu esimene kord olla «lõikuslaual». Tehti kõik vajalikud protseduurid, ma uinusin, ärkasin mõni hetk hiljem ja ütlesin, et mu kõht valutab tugevasti. Ma pole kunagi näinud inimesi nii kiiresti liigutamas kui siis. Nad andsid mulle uue annuse narkoosi, et ma uuesti magama jääksin. See tähendab, ma olin üles ärganud vahepeal, kui mu kõht oli veel avatud. Kes küll niimoodi käitub?» imestab Benton.

Kõige hirmsam lugu juhtus aga Tartu Ülikooli kliinikumis, kui ta ärkas pärast oma lõikust ega suutnud jalgu liigutada. «Kuidas ma ka ei proovinud, mitte miski ei liikunud ja ma sattusin paanikasse. Läksin endast välja ja vajutasin hädaabi nuppu. Õde tuli jooksuga: «Kas kõik on korras, härra Benton?» Mu silmis olid pisarad ja ma vastasin üsna nutuse häälega: «Ma ei saa oma jalgu liigutada»,» meenutab Benton.

Ta hakkas naerma ja soovitas tal patsutada oma puusi. Sealt leidis Benton raskused, mis ta kummalegi küljele olid paigutatud.»

«Need on selleks, et te ei liigutaks ja et lõikuse piirkond püsiks paigal,» selgitas ta. «Homme, kui me need ära võtame, saate jälle jalgu liigutada, uskuge mind.»

«Ma pole kunagi olnud nii hirmul, samal ajal hullupööra naerdes,» meenutab Dave Benton.