Naine, kes teab täpselt, kuidas mees oma sõrme ümber keerata ja end tahtma panna

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Rachel Hawkinsi romaani «Pööningutuba» ja jagab oma lugemiskogemust.

«Pööningutuba» Rachel Hawkins Foto: Raamat

Tänapäev, Birmingham, Alabama. Jane jookseb oma mineviku eest ja on kanda kinnitanud Birmighami mainekas Thornfield Estatesis koerajalutajana. Unistustes elab naine muidugi ise ka nooblis rajoonis. Näib, et lähim variant sellele soovunelmale on koduperenaistelt ehete näppamine, aga siis kohtub ta lese Eddie Rochesteriga. Ta saab teada, et mehe abikaasa sattus aasta eest paadiõnnetusse koos oma parima sõbrannaga. Mõlemad ilmselt uppusid, kuid Bea Rochesteri surnukeha pole õnnestunud sügava järve põhjast veel leida. Jane ei lase end häirida. Ta teab täpselt, kuidas mees oma sõrme ümber keerata ja end tahtma panna. Eddiega koos elades hakkab ta end üha rohkem eelmise naisega võrdlema ning ei saa peast mõtet, mis Beaga täpselt juhtus.

«Pööningutuba» on moodne «Jane Eyre». See ei ole päris ümberjutustus, vaid ümberkujundatud versioon klassikalisest loost, täis tuttavaid elemente: Jane, Rochester, Thornfield jne. Märkamata ei jää peen vihje, mida pakub romaani pealkiri. Kahe raamatu süžeedes on aga nii palju erinevusi, et kui kasvõi nimed oleks teised, siis oleks neid keeruline omavahel seostada. Mulle meenutas õhkkond isegi rohkem Daphne du Maurier romaani «Rebecca», sest sarnaselt Rebeccale oli Bea olemust oli sama moodi terves majas tunda, nagu ta poleks kunagi lahkunud. Puudus ainult ustav majahoidja.

«Jane Eyre» ei kuulu mu lemmikute hulka, aga mõistagi olen seda lugenud ja toimuvaga kursis. Mõned loopöörded olid seega kohe selged, aga ka teised olid etteaimatavad ja lisaks tundus mulle kogu lugu sutike tobe. Kõige rohkem häiris, kui kiiresti kõik käis. Jane kohtub Eddiega ja enam-vähem järgmine päev kolib sisse ja ülejärgmine on kihlatud. Romantilised liinid on väga nõrgad ja jäävad originaalile kõvasti alla.

Kellegi käekäik mulle tegelikult eriti korda ei läinud. Raske oli samastuda nii reetlike iseloomude tõttu kui ka kogu see ameerikapärasus muutis loo võõraks. Päris suurt rolli mängis näiteks Bea firma, mis mind absoluutselt ei intrigeerinud. Pigem tundus veider, et ta üldse nipsasjakestega miljonäriks sai. Keerukas oli isegi ümbruskonda ette kujutada, sest ma ei tea Alabamast midagi. Romaani põnevam osa on üles ehitatud manipulatsioonile. Põhiliselt tekitas huvi, kuidas tegelased endale kaevatud aukudest välja saavad ja lõpplahendus meeldis mulle tegelikult väga. Juurdlesin veel tükk aega selle üle.

Rachel Hawkins on ameerika kirjanik. Ta on sündinud Virginias, aga kolis juba noorelt Alabamasse. Ta õppis ülikoolis inglise kirjandust ning asus seejärel tööle inglise keele õpetajana. Töö kõrvalt hakkas naine kirjutama oma debüütromaani «Hex Hall», mis on esimene osa paranormaalses noortetriloogias. «Pööningutuba» on Hawkinsi esimene täiskasvanutele suunatud romaan. Ta nägi, et «Jane Eyre» käsitleb mitmeid suuri ja modernseid teemasid - raha, seks, võim, klass - millest saaks süžee heale kodusele põnevikule. Ta võttis originaalist olulisemad detailid ja tõstis need ümber tänapäeva, aga muutis lugu ennast. Näiteks Blanche'ist saab rivaal härra Rochesteri esimesele naisele. 

«Pööningutuba» on Jane Eyre'i tänapäevane variant - ameerikalik psühholoogiline põnevik. Tegevus toimub Alabamas ühes nooblis rajoonis. On koerajalutaja Jane ja nägus lesk Eddie Rochester ja kui «Jane Eyre» on loetud, siis ehk aimad, mis saladust peidab mehe pööningutuba. Kuigi raamatus on kasutatud klassikalisest teosest pärit nimesid ning detaile, ei järgi Hawkinsi versioon samu looliine ja pakub palju uut. Minu jaoks oli raamat etteaimatav ja tobe. Sündmused arenesid liiga kiiresti ning raske oli samastuda. Siiski läks lugemine ludinal ja romaani lõpp pakkus mõnusalt mõtlemisainet. Soovitan, kui sulle meeldivad põnevikud, kus on palju manipuleerivaid tegelasi!