:format(webp)/nginx/o/2021/09/15/14070824t1h0099.jpg)
Kirjanik Jan Kaus rääkis Tallinna visioonikonverentsil «Õnnelik linn» lühikeses videoloengus, kuidas igas linnas eksisteerib nii nähtav kui nähtamatu linn. Esimene on füüsiline ruum, teine aga selle elanike poolt tajutav linn, kus minevik ja olevik segunevad.
«Nähtav linn on pealispinnal väga lihtne, see on meeltega haaratav füüsiline ruum, mis koosneb hoonetest, tänavatest, parkidest ning olenditest ja esemetest, mis seal liiguvad või asetsevad. Nähtamatu linn on keerulisem. Nähtamatut linna eksisteerib sama palju, kui elab selles linnas inimesi. Nähtamatu linna põhielement on paljusus,» rääkis Kaus.
«Nähtav linn on olevikuline, millele astub vastu nähtamatu linna ajataju, kus minevik ja olevik alati segunevad. Inimestel on eripärane võime, et nende liikumised ja kogemused salvestuvad mällu. Neil on võime oma liikumisi ja kogemusi mäletada ja meeles hoida. Ja just sellest võimest tekibki nähtamatu linn. Sest inimesed ei mäleta ainult seda, mida või miks nad midagi tegid, vaid nad mäletavad sageli ka seda, kus nad seda tegid. Nad mäletavad mingit kohta, mis aitab neil mäletada,» selgitas ta.
Kaus viitas oma ettekandes Mihhail Šiškini romaanis «Kiri sinule» leiduvale ütlusele, et oluline pole mitte ainult kohtumine mälestusmägi juures, vaid ka mälestusmärk kohtumise juures. Sellest lähtuvalt on tema arvates õnnelik linn selline, mille linnaruumis on palju mälestusmärke kohtumiste juures. «Linnaruum, kus on võimalik uidata, peatuda, kusagil seisma jääda ja järele mõelda, eksida, kuhugi nurga taha pöörata, ja siis sattuda mingitele huvitavatele tähenduslikele hetkedele või just nimelt kohtuda kellegagi. Mõni neist kohtumistest võib ju osutuda inimese elus lausa pöördeliseks.»