Sinijärv soovitab: Asimov on hea kirjanik ja vilets kirjanik korraga (2)

Copy
Djibouti mark, millel on Isaac Asimovi pilt.
Djibouti mark, millel on Isaac Asimovi pilt. Foto: Olga Popova/Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Isaac Asimovi romaani «Nemesis».

Isaac Asimov, «Nemesis».
Isaac Asimov, «Nemesis». Foto: Raamat

Isaac Asimov ei ole teab mis hea kirjanik. Ja samas on ta üks paremaid kirjanikke üleüldse. No kui me kahekümnendast sajandist räägime, mis on eriti pentsik viis Asimovist rääkida, kuna ta teoste haare ja haarmed ulatuvad . . . . . ja väga palju piikse veel, ütleme, väga palju kaugemale, enam-vähem kõigisse sajandeisse. Ometi polnud ta mitte niivõrd ulmekirjanik ja uusmuinastaja, ta tegi oma suuremad/arvukamad tööd ja võibolla (mõnelkümnel aastal küll) hoopis maailma tuntuima teadusetutvustajana.

Kuidas siis nii? Et saab olla hea kirjanik ja vilets kirjanik korraga? Saab küll. «Nemesis» on hea näide. Kirjanduslikus mõttes on siin kõik justkui terake kehvasti, mööda, nihu. Aga siin on vaieldamatult olemas too Asimovi võidetamatu võlu, mis vedas meid läbi «Asumi» sarja tuhandete vigade ja «Igaviku lõpu» lõputu igavuse – ilukirjanik, ulmekirjanik, žanri alusepanija. Seda ei saa olla, kui pole toda seletamatut miskit. Isaac Asimov on nagu Sex Pistolsi mängitud «My Way», mille laulis kuulsaks Frank Sinatra, kes pani laulu pätsu prantslastelt. Guugeldage «my way french» ja te leiate üles. Guugeldage «Isaac Asimov french» ja te saate hunniku tõlkeraamatute pealkirju.

Asimov jagas inimese matsu ja oskas seda õigel hetkel õigel kujul serveerida. See hetk ei ole veel päriselt üle läinud. Pigem vast korraks läks, umbes siis, kui Asimov kirjastuste soovil Asumi-sarjale mõned järjed treis, siis said ka lugejad aru, et asi pole enam päris mov. Kiiresti läks üle see ja ega kirjanikkugi kauaks jätkunud, ehk küll elas auväärse vanuseni, muudkui tööd mütates. Pole suuremat rõõmu, kui see, et töö pole nüri orjus, vaid rõõm. Ja kui rahagi makstakse… No mis siis rääkida.

Tänapäeva noorele on kuldajastu ulme märksa lähedasem kui Charles Dickens või Victor Hugo, kes toimetavad ikka täiesti arusaamatutes maailmades ja teistmoodi teadmisi nõudvates kontekstides. Kui noor notib arvutis naerusui jälgandeid (vanad muinasjutud olivad verisemad) ja vaatab veidravõitu veebimultikaid, siis Isaac Asimov on puhas Asta Põldmäe. Leebe, sõbralik ja mõtlemapanev. Seega kategooriliselt lubatud. Ja soovitet. Soovitet ka õpetajatele – soovitamiseks.

Tagasi üles