Mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna

Kai Aareleid. Foto: Tomi Kontio

Loe katkendit Kai Aareleidi uuest romaanist «Vaikne ookean».

Kai Aareleid, «Vaikne ookean». Foto: Raamat

Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on saatnud maailma kolm romaani, kaks luulekogu, ühe novellikogu ja arvukalt ilukirjandustõlkeid peamiselt hispaania ja soome keelest. Varrakus on varem ilmunud romaanid «Vene veri» (2011) ja «Linnade põletamine» (2016), ning novelliraamat «Salaelud» (2018). Mitmesse võõrkeelde tõlgitud romaani «Linnade põletamine» ainetel kirjutatud näidend esietendus Eesti Draamateatris 2019.

Värskelt ilmunud romaan «Vaikne ookean» viib lugeja Tartusse, Tallinna, Peterburi, Helsingisse ja müütilise Lõunamere äärde. Ookean ühendab motiivina kõiki romaani lugusid, kus petlikult tüüne pinna alt võib paljastuda terve mahavaikitud elu oma hoovuste, süvikute ja hiidlainetega.

***

Kaasani kirik

2010 / 1987

Kui Stella pilk linnust lahti laseb ja muuseumi suunas liigub, näeb ta tuttavat kogu uuesti. Ema on seal, kus teda ei peaks praegu olema, poolel teel klassitsistlikust paleehiiglasest värava juurde, nagu oleks linti tagasi keritud ja ta oleks uuesti samas kohas, kuhu Stella ta ennist jättis.

Ema pühib näolt sinna tikkuvaid juukseid, püüab neid kapuutsi alla lükata, aga selleks on need liiga lühikesed ja Peterburi tuul saab neist enne kinni ning puhub tagasi. Punane sall laperdab korra ja takerdub mantli rinnaesisele. Ema seisab küljega Stella poole, tema vastas seisab mees, samasugune tume kogu kui ema ise.

Nähtuna sealt, kus Stella istub, jääb nende vahele tühimik, millest kasvab välja üks fassaadi kaheksast sambast. Stella teab, et stseene, kus tema mõistlikud seletused otsa saavad, mäletabki ta hiljem skulptuuridena, need on nagu hulk kiiruga üksteisele järgnevaid stoppkaadreid: tekib küll liikumise efekt, aga stseen ise jääb liiga lühikeseks, et sellele võiks tõlgenduse või tähenduse anda. Nii on see olnud lapsest peale, nii oli see ka sügisel: Anders, naine ukseavas, sulguv uks, tuules õõtsuv latern, linnu tume silm, tiivalöök.

Stella ei näe hästi, kas ema ja mees räägivad või seisavad niisama, aga sellest, kuidas mehe käsi ületab aeglaselt nendevahelise tühimiku ja peatub korraks ema mantli­varrukal, saab ta aru, et nad ei ole võõrad, ja äkitselt teab ta täie kindlusega ka seda, et nad ei ole kohtunud juhuslikult.

Naine ja mees – järsku ei suuda Stella mõelda: ema ja too võõras, vaid mõtleb: naine ja mees, nagu ei puutuks nad temasse – astuvad Vene muuseumi väravast tänavale ja keeravad Mihhailovski teatri poole.

Stella märkab alles nüüd, et ta on püsti tõusnud. Lind on kadunud, ta vaatab ringi ja näeb varest ühe kaugema puu otsas, raagus oksaga peaaegu kokku sulamas. Stella hakkab midagi mõtlemata kiirel sammul naise ja mehe kannul minema, saab alles teatri ees aru, mida ta teeb, kuid ei peatu.

Naise ja mehe seljad vilksatavad juba tänava otsas inimeste vahel ja kaovad nurga taha. Stella kiirendab sammu ja märkab neid uuesti Gribojedovi kanali rinnatise ääres. Tänavanurgal mängib vana akordionimees prantsuse šansooni. Mees trotsib ilma ja on ülikonna väel, villane sall laperdab tuules, nagu ka kuivetu keha ümber liiga suurena mõjuv pintsak. Stella vaatab meest, kes oleks nagu oma riiete sees kokku kuivanud, ja loodab, et kuue alla on mahtunud villane kampsun. Ta võdistab tahtmatult õlgu ja astub sakslastest turismigrupi varju, kuulates poole kõrvaga, kuidas lipukesega giid jutustab parajasti, miks Vene muuseumi see tiib kannab Benois' nime.

Mõnikümmend meetrit eemal seisavad mees ja naine liikumatult kõrvuti ja vaatavad vette. Mida ma õige teen, mõtleb Stella. Mis õigusega? Ja mis mu plaan üldse on? Järgneda neile, kuni – mis? Kuni nad kaovad kuhugi trepikotta nagu Anders ja see naine? Mõne hotelli fuajeesse? Autosse, taksosse, metroosse, sõidavad kuhugi? Või mõnda teise muuseumi, restorani, kohvikusse? Ja edasi? Milleks? Kas on keelatud vana tuttavaga kokku saada, kas tõesti on nii hämmastav, et ema ei tahtnud minuga oma plaane jagada? Kas mina räägin emale endast? Ema on juba kolm päeva siin, ja ma olen kõik selle aja olnud nii, nagu kõik oleks korras, kõik oleks nagu enne. Ehkki mitte miski pole nagu enne.

Ta ei jõua nendele küsimustele vastata. Mees ja naine hakkavad piki Gribojedovi kanali kaldapealset Nevski prospekti poole jalutama ja Stella saadab neid mõni­kümmend meetrit eemalt, sest ka temal pole siit mujale minna kui edasi. Prospekti nurgal metroojaama sissepääsu juures jääb ta lõpuks seisma ja teab, et kaugemale ta ei lähe. Ta vaatab, kuidas mees ja naine teed ületavate inimeste sekka kaovad. Kiirustavad inimesed müksavad teda, Stella astub kõrvale, peaaegu maja seina äärde ning näeb, kuidas paar teisel pool teed muudest inimestest uuesti eraldub. Naine on millalgi vahepeal, inimvoolus laveerides mehel käe alt kinni võtnud, selles on midagi intiimset ja samas midagi argiselt liigutavat, see vaatepilt – vanem mees ja naine tihedalt teineteise kõrval, astumas tõsise massiivse Kaasani katedraali suunas.

Ta laseb neil minna.

Kiriku kuppel on äsja üle kullatud ja see leevendab natuke hoone sünget suursugusust. Stella mõtleb, et see kirik ongi vist üks tema esimesi mälestusi sellest linnast. Ema võttis ta esimest korda Leningradi kaasa alles keskkooli ajal. Selleks ajaks tundus Stellale, et kõik teised olid vähemalt korra elus Leningradis ekskursioonil käinud või siis vähemalt koos vanavanematega Leningradi turul kurke müünud.

Juba esimesel õhtul käisid nad Kaasani kirikus ateismimuuseumis, ema tahtis talle seda kindlasti näidata, õigemini mitte muuseumi, vaid ikooni, Kaasani Jumalaema, mida ta mäletas oma õigeuskliku vanaema magamistoast. See oli olnud üks väheseid asju, mille perekond Venemaalt Eestisse kolides kaasa oli toonud, imettegev pilt, rääkis vanaema lapselastele, ja väike Emma oli võtnud seda sulatõena, temale oli see imesid teinud, kuni vanaema suri ja ikoon kuhugi kadus või maha müüdi ja otsa said ka imed. Sellest ikoonist oli ema Stellale palju rääkinud. Massiivne sammastega hoone oli kuumal suvepäeval jahe, hämar ja natuke õudne, pilti nägid nad ainult kaugelt, aga just see jäi talle meelde. Ja see, et ateism polnud välja tõrjunud viiruki ja vahaküünalde lõhna. Astusid välja ja see püsis veel kaua juustes.

Emal oli Stella jaoks pikk nimekiri vaatamisväärsusi, ise pidi ta päeval ülikoolis olema. Võõrastemaja asus Iisaku katedraali taga ja hommikul kõndis Stella koos emaga üle Leitnant Schmidti silla Vassili saarele ning jalutas pärast ringiga üle Paleesilla tagasi kesklinna. Ilmad olid soojad, tal olid noored jalad ja linnaplaan, malevasuvega teenitud raha ja kaheksa aastat koolis õpitud vene keel. Kummalised päevad ihuüksi suures võõras linnas, mis tähendas eksootikat ja vabadust. Emast ta eriti ei mõelnud.

«Kes see leitnant Schmidt on?» küsis Stella emalt, kui nad juba teist hommikut järjest üle silla läksid.

«Revolutsioonikangelane,» vastas ema. «Ta …» Aga ema ei jätkanud selgitust, vaid võttis selle kokku sõnaga «jah», nagu oleks kavatsenud veel midagi öelda, aga otsustanud millegipärast loobuda. «Mm,» tegi Stella äraolevalt ja küünitas üle sillakäsipuu alla vaatama, nii kaugele, et ema haaras tal küünarnukist, nagu oleks ta ikka veel laps. Ema oli alati kõrgust kartnud, ka tema eest.

Tollel augustipäeval ei olnud Stella veel näinud filmi «Postiromaan», mis jutustas leitnant Pjotr Schmidti ja rongi­reisil juhuslikult kohatud Zinaida Riesbergi aastate­pikkusest kummalisest suhtest, romaanist kirjavahetuse teel. Nüüd mõtleb ta siin Nevski nurgal ema katkenud lausele, pausile, tema jah-ile seal sillal: võib-olla oleks ema tahtnud öelda midagi just «Postiromaani» kohta? Stella ei olnud enam laps, ta oleks aru saanud.

Kõik on kuidagi seotud, jätkub Stella mõte: see mälestus siin prospekti nurgal ja teine mälestus, milleni see kannab. Võtad välja turritavast lõngajupist kinni ja tahad selle kiirelt katkestada, aga kude hakkab hargnema ja enne kui arugi saad, on mitu rida juba läinud, langed mitukümmend aastat tagasi.