/nginx/o/2021/09/22/14086118t1hf024.jpg)
Ilmunud on Tarmo Pikneri uus romaan «Josefi ja Miili saaga», mis on triloogia «Piibutubakas» teine raamat. Õige pea on ilmumas ka kolmas. Loe raamatust katkendit!
KATKEND ⟩ «Kõige lühemalt öeldes – kõndisin lihtsalt sõjatribunalist minema. Isegi tahmaseks ei määrinud ennast»
«Josefi ja Miili saaga» on Tarmo Pikneri Eesti lähiminevikku käsitleva triloogia «Piibutubakas» teine raamat, kus ühe suguvõsa uskumatud juhtumised toimuvad ajaloosündmuste taustal Teise maailmasõja päevist kuni taastatud Eesti Vabariigi aega.
Sündmuste keskmes on «Piibutubaka» esimesest raamatust «Erwini võrrand» tuttavate Josefi ja Miili käekäik – nende armumine, teineteise kaotamine sõjakeerises ja uuesti kohtumine läbi mõistatuslike seikluste. Erilise vaatluse all on saksa ohvitseri Josefi arusaamade muutumine sõja käigus, samuti tema suhted eestlanna Miili sugulastega, aga ka armukese Elsaga.
Sõja ajal toimunud sündmused ei jäta tegelasi rahule ka pärast sõda, kus inimsuhteid on pidevalt saatmas kõikjal heiastuvad sõjarööpad.
Tegevuses on ka esimese raamatu tegelased Miili vend Erwin poja Arnoga. Sündmused toimuvad peamiselt Saaremaal, aga ka Austrias ja Lõuna-Saksamaal.
***
«Aga põhiline – Erwin, kuidas sul õnnestus Wehrmachti sõjatribunalist sootuks kaduda? Mitte, et tahaksin sind sinna tagasi kutsuda, aga ikkagi müstiline lugu,» tegi endine saksa sõdalane omamoodi sõjanalja.
«Heakene küll, Herr Major Presser, kuula nüüd! Kas sa tõesti arvad, et te suutsite esimese päeva ööseks, kui olite Wehrmachti sõjavankriga Tallinna veerenud, panna sõjatribunali igale uksele valve välja? Iseäranis keldris asunud katlamaja uksele. Kõige lühemalt öeldes – kõndisin lihtsalt sõjatribunalist minema. Isegi tahmaseks ei määrinud ennast. Ja mitte kelleltki ei küsinud luba. Ka Hitlerilt mitte!»
«Võimatu!» reageeris endine saksa ohvitser energiliselt, lüües käelabaga vastu lauda.
/nginx/o/2021/05/24/13801029t1h7e53.jpg)
«Võimalik!» pahvatas Eesti-aegne ohvitser, Nõukogude armee töölispolklane ja Wehrmachti mobiliseeritu ning koputas oma piibu ägeda liigutusega tuhatoosi tühjaks. Paraku ei rääkinud Erwin sellest, kuidas ta konvoeeritavate vangide rivist lihtsalt välja astus, avas lähima ukse ja sisenes piip näpus tundmatusse. Mainimata jäi see põhjusel, et säärase elupäästva korralduse andis vangile tema seitsmes meel ja seda ei tohtinud ta reeta.
Valitses vaikus. Kass Kiku pea oli ühes asendis, sest keegi parajasti ei rääkinud.
Nüüd nägi oma tundi koitmas Arno, kelle süda oli mõnevõrra kergemaks läinud. Kui Josefi omaksed teadsid nüüdseks kõiki endise saksa ohvitseri sõjasaladusi, nagu Miili jutust oli aru saada, siis võis vabalt ka varahommikusest telefonikõnest rääkida, tegi Arno loogilise arvestuse.
«Aga meie pere ei tea üht Josefiga seotud huvitavat seika. Tean ju küll, et ameeriklased saabusid sõja lõpus rindega sinna teie kanti. Aga, Josef, räägi meile, kuidas sul õnnestus mingil kombel Ameerika agendiks saada?» pani Arno paha aimamata sakslasele pommi alla.
Ja see plahvatas silmapilk Miili suu läbi:
«Mi-isss? Sa püha müristus! Mis see veel on?»
Õhk toas oli hetkega laetud. Saabunud vaikus oli veelgi sügavam kui äsja sõjaveteranide vaidlusele järgnenu. Lauas valitseval haudvaikusel oli hirmuäratav nägu ja see vahtis vastu igast toa nurgast, peegeldudes aknaklaasidele, sealt jõulukuuse klaasist ehetele ning nakatas toas viibijad. Josefi palgeil vaheldusid värvid roosast kahvatukollaseni. Kõik peale Josefi vahtisid küsivalt Arnole otsa, justkui tema oleks mingi välisriigi spioon olnud. Isegi padjahunnikul istuv Kiku näis Arno meelest selgitust ootavat. Josef ise aga kobas käega midagi rinnaesisel.
«Seda, et…»
«Oot-oot, Arno, las ma ise… On ju ometi teada, et kui ameeriklased saabusid Oberammergausse, kus ma parajasti maa-aluses tunnelis lennukeid arendasin, kahekümne üheksandal aprillil nelikümmend viis, sai minust nende sõjavang. Näete - ka mina olen vangis olnud! Ja kuula nüüd, Miili, kunagi rääkisin sulle, et mul tuli teha teatud kokkuleppeid, et pääseda liikuma ja sind sõja jalust üles otsida… Noh ja nii oligi.»
Teised olid ikka veel vait. Vaikus toas venis. Ometi ei saanud see venida lõputult, mingil hetkel pidi kummipael katkema. Josef oli silmanähtavalt kimpus, temalt ei tulnud mitte üks mõh. Ta näis koguvat mõtteid, kuid suu jäi tal kramplikult lukku. Ilmselt ei soovinud endine Abwehri Major Presser, Ameerika luureagent rohkem kaarte avada, kuigi tema kaardilauas mängitud trumbid olid nähtavale ilmunud.
Arno tundis end äärmiselt ebamugavalt. Ikkagi oli ta tahtmatult käki kokku keeranud, teinud valearvestuse. Kuid enam ei saanud sõnu tagasi võtta. Arno sai selgelt aru, et oli tekitanud tormi, kuid sellele järgnenud keeris näitas, et ainuüksi suhete selguse huvides oli tormi tarvis. Mis aga hullem - hommikune salapärane helistaja ootas ilmselt veelgi suuremat tormi ja Arno meelest võis tõeline orkaan veel ees oodata.