/nginx/o/2021/09/22/14086238t1hc164.jpg)
Eelmisel aastal tähistas loomakaitseorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest (People for the Ethical Treatment of Animals, PETA) neljakümnendat sünnipäeva ja kuna PETA kauaegne president Ingrid Newkirk on kaua loomade kohta lugusid kogunud, otsustas ta osa neist juubeli puhul raamatusse panna. Veel samal aastal ilmus raamatust ka eestikeelne tõlge, mille pealkiri on «Loomkond».
Raamatu tõlkija Elina Adamson jutustab nii: «Kui pealkirja otsustamiseks läks, siis ei tahtnud jääda lihtsa variandi «Loomariigist» juurde. Inglisekeelne «Animalkind» kannab endas märksa rohkem nüansse. Ja kuna raamat ei rääkinud niivõrd loomariigist ja loomadest, vaid hoopis sellest, miks ja kuidas nende vastu hea ja lahke olla, (mankind/animalKIND – kind tähendab inglise keeles lahke), siis tahtsin seda signaali pealkirja ka sisse jätta. Rõhutada seost inimlikkusega, inimkonnaga lootuses, et võibolla tekib just selle uitsõna kaudu lugeja peas küsimus, mis see inimlik loomade kohtlemine siis õigupoolest on ja kas inimkonda saab üldse inimlikuks nimetada.»
Ja tõepoolest, peale huvitavate faktide on raamatu teises pooles hulgaliselt kirjeldusi ja nõuandeid selle kohta, miks ja kuidas saaks ja peaks loomade olukorda inimesekeskses maailmas parandada.
Augustikuine Zoomikohtumine Ingrid Newkirikiga läks just nii halvasti nagu ma kartsin. Valmistusin, saatsin küsimused ette, aga tegelikult rääkisime planeeritust kauem ja hoopis millestki muust. Peamiselt sellest, miks ja kuidas pühendada oma elu loomade õiguste kaitsele.
Pealegi segas meid äike ja üks väikene koer, kes seda äikest kartis. Ingrid soovitas kohe üht erilist vesti, mis koertele ärevuse maandamiseks selga pannakse. Kui küsisin läbipõlemise vältimise kohta, siis vestisoovitust ei tulnud, küll aga hulk linke erinevate materjalidega. Ja nii see läks. Rääkisin Ingridile, kuidas üks keeruka elusaatusega poiss mandrilt Hiiumaale tuli ja kuidas teda kalalkäikudega harjutatakse. «Oi, aga räägi talle, kui tundlikud kalad on ja mida see konks neile teeb… Ja võibolla oleks hea, kui saaks talle Jonathan Balcombe kalaraamatut lugeda anda?», õpetas PETA president ja rõõmustas koos minuga, et ka see raamat eesti keeles juba olemas on.
PETA meeskonnal on komme teha võimalikult palju koostööd võimalikult kuulsate inimestega, et loomaõiguslik sõnum paljude inimesteni jõuaks. Üks neist on teiste hulgas Iggy Pop, kes tuleb loodetavasti järgmisel aastal jälle Eestisse. Sellest juttu tehes ütleb Ingrid «Oh, ta on selline kullatükk (he is such a sweetheart), alati nõus loomade jaoks midagi tegema.»
Sweetheart tahaks ka Ingrid Newkirki enda kohta öelda, sest ma kujutasin sihikindla ja järsu mainega organisatsiooni juhti hoopis teistsugusena ette, aga kohtusin sooja inimesega, kes teab loomadest ja loomakaitsjatest rääkida. Mul ei õnnestunud temalt välja kavaldada mitte ühtegi kriitilist märkust nende aadressil, kes PETA suunas kriitikat teevad, ega ka inimeste suunas, kes loomadest ei hooli.
«Radikaalne on minu meelest nii negatiivne sõna. See, mida meie teeme, on mõistuspärane, ja radikaalne hoopis see, kuidas me teisi liike kohtleme, neilt lapsed ära võtame, sundsöödame, naha maha võtame jne», räägib Ingrid Newkirk. «Keskkonnaorganisatsoonid on harjunud rääkima asjadest, mis otseselt ei sunni nende liikmeid midagi omaenese elus muutma, aga Greta Thunberg, ÜRO kliimaraportid ja loomaõigusaktivistide järjekindel surve on lõpuks mõjunud ning neil lihtsalt ei jää enam muud üle kui hakata rääkima sellest, kuidas intensiivne loomapidamine kliimakriisiga seotud on. PETA plakat ütles juba 30 aastat tagasi, et Sa ei saa olla liha ja piima sööv keskkonnakaitsja! Ka sotsiaalse õiguse liikumistega tuleb koostööd teha, sest vägivald tuleb ühest ja samast allikast. Ma ei usu, et meil õnnestub kapitalistlikku süsteemi muuta, aga aktivist saab küll igaüks olla, ehkki keskmisest erinemine võib olla alguses ebamugav. Jagage infot, jätke sobivatesse kohtadesse buklette lugeda, kiitke inimesi, kes on midagi juba teinud, kasvõi oma poodi vegantoitu müügile võtnud – selliseid asju saab igaüks teha,» ütleb Ingrid, kes ise just niimoodi juba aastakümneid teeb.
«Raamatute lugemine on hästi oluline. Mina lugesin Birute Galdikase, Diane Fossey ja näiteks Jacques Cousteau raamatuid ja sain neist loomadest nii palju huvitavat teada, lugesin kodanikuõiguste liikumistest, aga ka Kapten Cooki reisidest, lõunamere saarte jubedast invasioonist. Inimene on ikka selline olnud, et kõik on justkui tema jaoks loodud ja kõik on talle ühekordseks kasutamiseks… Ja Peter Singeri raamat «Loomade vabastamine» (eesti keeles Tartu Ülikooli kirjastus, 2021 september) oli mulle küll silmiavav. Lugesin ja mõtlesin, et just nii olen ma ju mõelnud! Mind nimetati sel ajal Washintoni aukodanikuks või midagi sellist ja ma rääkisin oma tänukõnes Singeri raamatu mõjul plaanitu asemel hoopis sellest, et kui hea kui meil siin laudadel ei oleks loomade kehaosasid…,» meenutab Ingrid Newkirik malbelt.
Kui inimkond tahab loomkonnast rohkem teada saada, siis tasub Ingrid Newkirki (ja ka kaasautori Gene Stone, kes töötab tegelikult farmiloomade varjupaigas) raamatut lugeda. See on nagu õpik tulevasele loomakaitsjale ja töövahend juba edasijõudnutele, kes ei jaksa ehk alati ja igas situatsioonis kõikidele rääkida, mis nende loomadega siis õieti on, et neid kaitsma peab.