Seda suvesuhet ei unusta kumbki kunagi

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin võttis kätte André Acimani romaani «Kutsu mind oma nimega» ja jagab oma lugemiskogemust.

André Aciman, «Kutsu mind oma nimega». Foto: Raamat

Suvi 1987, Itaalia Riviera. Elio on varaküps 17-aastane, kes veedab aega raamatuid lugedes ning klaverit mängides. Ta isa on professor ning nende juurest voorib pidevalt läbi intelligentide seltskond. Igal suvel võõrustab pere üht doktoranti, kes saab oma tööga tegeleda ning peab vastutasuks veidi professorit aitama. Selleks aastaks valiti välja Oliver, karismaatiline 24-aastane ameeriklane. Eliot hirmutab, kuidas mees kõik ta mõtted vallutab ja millist iha ta tunneb. Meeste vahel on kahtlemata side. Seda suvesuhet ei unusta kumbki kunagi.

«Kutsu mind oma nimega» kulgeb aeglaselt nagu kuumad suvepäevad ikka. Itaalia on võrratu sündmuspaik: meri ja mäed, uhke villa ja armas väikelinn, rattasõidud ja basseinis vedelemised. Olustik tuleb hästi silme ette, need hilisteismeea suved, kui kuhugi polnud kiiret ja suvises leitsakus võis tunde mitte midagi tegemata lebada. Sellisest rammestunud jõudeelust võiks olla väga igav lugeda, aga rahuliku sündmustiku kontrastiks on Elio mõtted, mis on väga intensiivsed. Seal on ebakindlust, endas kahtlemist, hirmu, aga ka intiimseid salasoove ja julgeid fantaasiaid.

Elio on ülepeakaela Oliverist sisse võetud. Ta peaaegu muust ei mõtlegi kui temast. Imetlesin, kui paljude sõnadega kirjanik tema armumist suutis kirjeldada: kõik need väikesed tähelepanekud ning püüdlused teise inimese hoiakust, sõnadest, tegudest välja lugeda, kas tunded on vastastikkused. Iga pisiasi saab tähenduse, tead ju küll, kuidas ujumispükste värv seostub kandja meeleoluga jne. Lugedes pinge aina kasvab. Ootasin, et Elio ometi midagi ütleks või teeks. Ta jõuab nii-nii lähedale, aga ei midagi. Tuleb hoopis pingelangus ja siis hakkab sama otsast peale, uuesti keritakse pinget üles. Vähemalt esimene osa raamatust on üks suur ootamine.

Noormehe siseheitlust oli huvitav jälgida, no milline naine ei tahaks aru saada, kuidas mehed mõtlevad, aga lõpuks hakkas see intiimsus ja intensiivsus mus ebamugavust tekitama. Ei tundunud sünnis Elio peas olla ning kõiki tema salasoove ja -mõtteid kuulda. Nii mõnigi tema iha või fantaasia oli eemaletõukav ja siis on veel see kurikuulus virsik. Vot see peaks olema keelatud vili, unustage paradiisiõun. Ainuüksi lugedes tekkis tunne, nagu teeksin midagi lubamatut või vähemalt midagi sellist, millest tahaksin, et keegi kunagi ei kuuleks. Natuke imelik oli mõelda ka sellele, et üks mees oli 17 ja teine 24, kuigi enamiku ajast ma seda ei teadvustanud. See on kindlasti kõige intensiivsem suvesuhe, millest ma lugenud olen - nukker ja magus, läbi imbunud ebakindlusest ja ihast.

André Aciman on 1951. aastal sündinud itaalia-ameerika kirjanik. Ta on sündinud ja üles kasvanud Egiptuses, Alexandrias. Perel ei olnud võimalik saada kodakondsust ja 1965. aastal nad emigreerusid ning ostsid itaalia kodakondsuse. Aciman on Egiptusest kirjutanud memuaari, mis ilmus 1996. aastal. «Kutsu mind oma nimega» sündis ühel aprillihommikul unistusena mereäärsest Itaalia villast. Kirjanik töötas samal ajal teise romaani kallal ja vahelduseks oli mõnus paar rida midagi muud kirja panna. Paarist reast sai neli lehekülge, villakirjeldusele lisandus natuke romantika. Aciman tõi Itaaliasse oma Egiptuse lapsepõlve, perekonna rannamaja, inimesed, hilise noorukiea täitumata soovid. 

«Kutsu mind oma nimega» on romaan suvest, mil 17-aastane Elio armub ülepeakaela 24-aastasesse Oliveri. Raamat kulgeb laisklemise rütmis, aga on samas meeletult intensiivne. Pinge kerib aeglaselt ja ootus muudab uskumatult rahutuks. Mul hakkas ebamugav, sest oli tunne, nagu loeksin midagi keelatut: kaks noormeest, suur vanusevahe, Elio salasoovid ja seksuaalfantaasiad. Kohati oli kõike minu jaoks liiga palju, nii et magus ootusärevus muutus eemaletõukavaks. Soovitan, kui tahad sukelduda suviselt sooja Itaaliasse ja süveneda hilisteismelise poisi mõtetesse!