Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Olav Osolini värsket romaani «Kus lendab part».
Sinijärv soovitab muhedat ja meeltlahutavat lugemist
Võis see juhtuda nii aastakest kolmkümmend ja paar tagasi, kui sõitsime sõbraga (kelle nime siinkohal nimetamata jätan, ent kellest tänaseks on saanud Eesti elus tuttav tegelane) varahommikuse rongiga Tallinnast Tartusse. Rong, nimeks «Tšaika», väljus hirmus vara, nii et sellega oli teoreetiliselt võimalik isegi esimesse loengusse jõuda. Aga et lõpp-peatuseks oli Minsk, siis nii mõnigi kord õnnestus Tartu maha magada ja hea, kui siis enne Elvat või Valgat üles ärkasid… Ühesõnaga oli kasulik end ärkvel hoida.
No ja et olid tärkava eraettevõtluse esimesed aastad, siis käis mööda suikuvaid vagunilisi ringi plekilises kitlis baaba, kellele oli usaldatud ülesanne tegelda turundusega ning hõikuda teadet «V videosalone našego pojezda erotitšeskaja programma «Emmanuella na ostrove tšudes!»»* Läksime siis seda imet nautima. Ja ennäe. Et olid ka nõukoguliku tsensuuri viimased aastad, nägime hägusest värvitelekast umbes kolmveerandtunnist linateost, kus täispikast erootikafilmist olid välja lõigatud kõik vähegi erootikamaigulised stseenid. Tulemus, nagu võite arvata, oli paras porno.
Miks ma oma mälestuskillust siinkohal kirjutan? Esiteks, kuna sarnastest pilguheitudest kentsakasse lähiminevikku Olav Osolini romaan peamiselt koosnebki. Teiseks, kui kogu naljaheitmine ja killuviskamine raamatust välja võtta, siis mis jääks järele? Palju ei jääks, ent seegi oleks päris koomiline. Ühesõnaga, ma ei julgeks väita, et «Kus lendab part» nüüd stiilipuhas kriminaalromaan on, pigem «juhm ja juhmim» tüüpi sketšistik, millest saaks vabalt vändata väga madalaeelarvelise ja väga suurt kassatulu toova kodumaise komöödia. Raamatuna aga – tund kuni kaks muhelevat meelelahutust, mis siiski heaste raamis hoitud ega lähe igavaks. Tundub, et ka autoril oli teda päris lõbus kirjutada.
*«Meie rongi videosalongis on erootiline programm «Emmanuelle imede saarel»» (vene k.)