Rannaraamat, mis pole sugugi lugu kuumast suvesuhtest rannaliival

Foto: Shutterstock

Emily Henry «Rannaraamat» tundus romaanina, mida peab suvel lugema. Seetõttu ma ta augustis ette võtsingi. Kirjaniku «Miljon Juunit» meeldis mulle väga, mistõttu ootused olid kõrged. Eeldasin rohkelt romantikat ja mõnusat ajaviitmist rannal - jalutamist, päikeseloojanguid ja -tõuse, ujumist, päevitamist jne, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Emily Henry, «Rannaraamat». Foto: Raamat

Tänapäev, North Bear Shores, Michigan. January uskus alati, et tõeline armastus eksisteerib, mis on aidanud tal kirjutada mitu imelist armastusromaani. Kui ta isa sureb, kukub naise maailm kokku, sest tuleb ilmsiks, et mehel oli kõrvalsuhe ja tütar oli ainus, kes peres sellest ei teadnud. Isa pärandab talle rannamaja ning January sõidab sinna, et vastikut armupesa müümiseks ette valmistada ja lõpetada oma viimane romaan, mille tähtaeg on suve lõpus. Kirjanikul on suur probleem: ta ei suuda enam kirjutada armastusest, sest ei usu enam ise sellesse. Soola raputab haava see, et tema uueks naabriks on naise ülikooliaegne rivaal ja silmarõõm Augustus, hinnatud romaanikirjanik. Ka too on oma järgmise raamatuga ummuksisse jäänud. Nad sõlmivad kihlveo, et kirjutavad raamatu teise stiilis - January tõsise romaani, Augustus armastusloo.

Raamatut ei tasu kaane järgi hinnata. Sellel romaanil on meelega eksitav pealkiri. «Rannaraamat» ei ole teps mitte kuumast suvesuhtest rannaliival, vaid kahest kirjanikust, kes veedavad suve järvekaldal, tõsi, aga enamiku ajast kirjutavad nad oma rannamajades romaani või vähemalt üritavad seda teha. Ülejäänud aja hõivavad väljasõidud, nii et rannatemaatika puudub pea täielikult - ei mingit ujumist ega pikki päevi päikeselõõsas. Eelmises loetud raamatus oli kõike seda rohkem. Pettusin veidi, kuna ei leidnud seda, mida ootasin.

Romantikat on, sellist aeglasemat sorti, mitte armastust esimesest silmapilgust ja kergeks suvelugemiseks sobib teos hästi. Ühest küljest on see väga lõbus lugu, täis sarkasmi ja armsaid «kohtinguid», kuhu January Gusi viib, et inspireerida teda romantikat kirjutama. Teisest küljest on teemadeks surm, vähk, lapsepõlvetraumad ja intervjuud endiste sektiliikmetega. Mõlemal peategelasel on minevikus teemasid, millega nad veel hästi toime ei tule. Lisaks on neil veel ühine minevik.

Nende varasemast tutvusest oli liiga vähe juttu ja ma ei jõudnud kuidagi January ja Gusiga ühele lainele. Lisaks ootusärevusele, millal neist paar saab, on üleval ka küsimus, mis ikkagi ülikooli ajal toimus. Tänapäevased raamatud kannatavad mu meelest sageli selle all, et ülearu palju asju hoitakse saladuses, tekitamaks põnevusmomenti, et lugejat kütkes hoida. Häirib just see, kui varjatakse mingeid pisikesi asju, mille väljatulekul ei ole mingit vau efekti. Faktidest - 1) nad olid rivaalid; 2) January oli Gusist sisse võetud; 3) nende vahe juhtus midagi - ei piisanud, et ma tegelastega suhestuda saaksin. Ma ei tajunud nende vahel ligitõmmet, hoolimata kõigist teravmeelsetest vestlustest. Kui aus olla, siis selline loba ajamine tundub mulle raamatutes alati üle pingutatud.

Tegelased olid tegelikult ägedad. Ma ei ole just ülearu palju lugenud raamatuid kirjanikest. Vastandite tõmbumine on alati tore teema, samuti kihlveod. Eriliseks tegid teose arutelud kirjanduse teemadel. Vaevlemine käsikirja kallal on ilmselt pärit elust enesest, Emily Henry omast siis. Romaan, mille January lõpuks valmis saab, kõlas täitsa huvitavalt, isegi ainulaadsemalt, kui «Rannaraamat» ise. Mu lemmikteema oli aga see, kuidas osasid žanre peetakse teistest etemaks ja meesautoreid tõstetakse millegipärast naistest kõrgemale. Armastusromaanid ei ole ju väärtkirjandus, naistekaid ja krimi nimetatakse sopakateks ja noortekatest ei maksa üldse rääkida. Olen isegi öelnud, et viimased on mu «salarõõm», aga tegelikult ei ole siin ju midagi häbeneda. Igal raamatul on oma väärtus ja nii kergekäeliselt ei peaks üht žanri teisele eelistama.

Emily Henry on ameerika kirjanik. Naine on suur uskuja ning armastab seoseid ja vandenõuteooriaid. Inspiratsiooni annab talle põhiliselt keskkond: Kentucky, Ohio ja Michigan, kus ta on elanud. Uut raamatut alustades on tal alati tegevuspaik enne silme ees kui tegelased. Seejärel hakkab ta mõtlema, mida säärane koht tegelastes välja toob, näiteks kuidas sünge minevikuga tegelane ilusas ja rahulikus paigas käitub. «Rannaraamat» sündis, sest Henry tahtis kirjutada teost Michigani järve kaldal asuvast väikelinnast. Ta käis seal ülikoolis ning armus. North Bear Shores on segu tema lemmikutest - Saugatuck, Holland, Grand Haven. Järve rand on idülliline ja tohutult suur, meenutades ookeanikallast. See lausa kutsus kirjutama midagi lõbusta ja romantilist ja kerget. Raamatutesse paneb kirjanik ka palju endast. Nii sai üheks romaani teemaks kirjaniku blokk, sest ta ise oli sellega hädas. Naise kirjutusstiil sarnaneb peategelase January omaga - kiire ja kohutav. «Rannaraamatu» esimene kohutav mustand valmis umbes 3-5 nädalaga ja siis algas tõsine töö selle muutmise kallal. 

Huvitav kokkupuutepunkt kahe raamatu vahel, mida sellelt kirjanikult olen lugenud, on peategelaste nimedes, «Miljon Juunit» - June, «Rannaraamat» - January. Kas tabasid, mida ma mõtlen?

«Rannaraamat» räägib kahest vastandlikust kirjanikust, kes satuvad suveks ühte väikelinna ning leiavad üksteisest inspiratsiooni. Romaani põhiteemaks on minevikuga sina peale saamine, aga sekka on romantikat, kirjutamist ja perekonnateemasid. Asusin ise lugema liiga suurte ootsutega ja pettusin, sest ei saanud üldse tegelastega ühele lainele. Soovitan, kui sulle meeldivad armastusromaanid, kus on teravmeelset loba ja ka sügavam sisu!