Fantaasiaromaan, mis läheb nii põnevaks, et enam ei saa raamatut käest panna

Copy
Artikli foto
Foto: Shutterstock

R. K. Topkini «Kuninganna sügissõda» on teine osa fantaasiasarjast, järg, mida olen kaua oodanud, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin. Esimese osa «Lumiina ennustus» lugemisest on üllatavalt palju aega möödunud. Tundub küll, nagu see oleks äsja olnud.

R. K. Topkin, «Kuninganna sügissõda».
R. K. Topkin, «Kuninganna sügissõda». Foto: Raamat

Kadunud kroonprintsess Elaisabeth on nüüd Torreni kuninganna. Tema võim on üsna habras. Riik on kistud sõtta, milleks nad sugugi valmis pole. Napib nii raha kui ka varustust ja ei ole kindel, keda saab usaldada. Lana on sunnitud oraakel Lumiinana kuninganna kõrval püsima, sest temast on saanud omamoodi sümbol. Ta ei näe oma armastatut sugugi nii tihti kui tahaks ja peab seda suhet saladuses hoidma. Naisel on palju, millega kohaneda - lapseootus, maagilised võimed, elu palees õukonnaintriigide keskel.

Esiti kulus mul endal veidi, et uuesti loosse sisse elada ja eelnevat meenutada. Mäletan, et eelmise raamatu lõpp oli põnev, riigis oli toimunud just võimuvahetus. Uue osa algus oli aga väga aeglane ning üsna sündmusvaene. Eelmises osas tegi Lana läbi korraliku arengu, kuid nüüd on ta jälle võõras kohas vette visatud ning peab ujuma õppima - kohanema õukonnaelu ja lapseootusega ning tunnetama oma maagiat. Teda õpetatakse selles vallas üllatavalt vähe.

Naine viibib lossis, kus ta on tegevusest eemal ja talle ei usaldata ka, mis toimub. Ei saa ju salajasi sõjaplaane rääkida naisele, kellele kõik mõtted näkku on kirjutatud. Mulle tundus niigi, et ta andis oma käitumisega liiga palju ära. No näiteks see, et emotsioonide mõjul hakkasid ta sinised kirjad trikke tegema põhimõtteliselt iga kord kui ta Rowni nägi. Kuidas see Lana tundeid ei reetnud?

Tahtsin sündmuste keskpunkti, lennata lohedega ja pidada koos Rowniga lahinguid, aga selle asemel on poliitika, poliitika, poliitika, õukonnaintriigid, sekka paar uhkemat pidu ja atentaadikatset. Väsisin üsna ära ootamisest, millal ometi midagi juhtub. Vähemalt Videviku-saaga mõjutusi polnud selles osas kuskil tunda. Romantikat jagus sõjakeerisesse õige vähe, kahjuks, sest Rown muutus täitsa sümpaatseks. Natuke tekitas poleemikat mõistatamine, kes on reetur, aga väga vihjeid polnud millest kinni hakata. Sisetunne soosis küll üht kahtlusalust ja lõpuks selgus, et mul oli isegi õigus!

Kui esimene pool raamatust Lana midagi ei tee, siis teises pooles elab rase naine sada seiklust üle. Lapseootus annab kogu loole teistsuguse dimensiooni. No, kui palju on fantaasiaromaane, kus peategelane rase on? Lana ei lase seda hetkekski unustada ka, kogu aeg haarab kaitsvalt kõhust või tunnetab last. Ta elab üle päris mitu väga ohtliku olukorda, kus ta läbi klohmitakse või ta ise end maagi kasutamisega ära kurnab. Pöördepunkt tuleb, kui sõda pealinna kohale jõuab. Korraga läks nii põnevaks, et enam ei saanud raamatut käest panna. Kõige lõpus juhtus see, mida ma terve raamatu olin oodanud, aga kui tahad teada, mis see oli, pead ise lugema. 

«Kuninganna sügissõda» jutustab Lanast, kes oma armastatu päästmiseks kehastus oraakliks ning ei saa nüüd sellest rollist lahti, sest ta peab aitama äsja võimule saanud noorukesel kuningannal võimu hoida. Esimene pool raamatust kulgeb lossis poliitika vaimus, kuigi oleksin tahtnud olla sündmuste keskel, lennata lohedega ja pidada lahinguid. Teine pool vastas juba rohkem mu ootustele ja raske oli pooleli jätta. Soovitan, kui tahaksid lugeda, kuidas lapseootel peategelane keeruliste õukonnaintriigide ning muude katsumustega toime tuleb!

Tagasi üles