KATKEND ⟩ «Sinu seisuses noorel daamil ei sobi sellist musta tööd teha. Sa veedad kogu ülejäänud elu vanatüdrukuna!»

Pildil õde, kes aitab sõduril juua. Montmirail, 31. mai 1918. Foto: Everett Collection/ Shutterstock

Loe katkendit Alex Browni ajalooliste sugemetega ajaviiteromaanist «Postkaart Pariisist». Autor viib lugeja armastuselinna Pariisi, kus rullub lahti tundeküllane lugu armastusest, sõprusest ja südame kutse järgimisest.

Alex Brown, «Postkaart Pariisist». Foto: Raamat

Annie Lovell soovib kogu südamest oma ellu natuke sädet tuua. Kui tema eakas naaber ootamatult Pariisis korteri pärib, pakib Annie kohvri ja sõidab Prantsusmaale asja uurima. Ta ei suuda enda uudishimu ohjeldada, kui avastab ajakapslina puutumatuna seisnud korteri seina sisse peidetud salajased päevikud, mille lehekülgedel jutustab oma elust noor inglanna Beatrice Crawford, kes 1916. aastal vabatahtliku halastajaõena Prantsusmaa lahinguväljadel sõdureid põetas.

Romantilisest Pariisist võlutud Annie hakkab taipama, et esmamulje ei pruugi alati tõtt peegelda. Järgnedes Beatrice’ile ilmasõjast pöörastesse džässiaastatesse ja väga teistsugusesse ellu Teise maailmasõja aegses Pariisis, tuleb Anniel minevikusündmused kild killu haaval kokku panna – ainult nii saab ta hoolitseda pärandi eest, mille Beatrice talle leidmiseks jättis.

Alex Brown on menuautor, kelle raamatuid on nüüdseks tõlgitud juba 15 keelde. Eestlasteni on tema paeluv jutustamisoskus seni jõudnud romaani «Postkaart Itaaliast» vahendusel.

***

Tindledale, Inglismaa maapiirkond, 1916

Beatrice Crawford janunes seikluste järele. Ta ihkas põgeneda oma piiravast provintsipreili elust ning leida enda eesmärk, avaldada maailmale positiivset mõju. Saada teokaks naiseks, nagu tema eeskuju leedi Dorothy Fields, leekivpunaste juustega naine, kes oli sel õhtul hämara rahvamaja väga sütitava kõnega läitnud. Beatrice oli õhinaga kuulanud leedi Dorothy kirjeldust, kuidas ta oma patrioodi­kohuse täitmiseks hoolitseb VAD vabatahtliku halastajaõena vaprate sõdurite eest, kes ilmasõja kaugetel lahinguväljadel kuninga ja kodumaa eest sõdivad.

Kui Beatrice oli puuvillase öösärgi kinni nööpinud, istus ta tualettlaua taha, kammis oma eebenmustad lokid lahti ja kinnitas need kilpkonnaluust lõksuga, seejärel surus põskedele ja kaelale külma kreemi ning pühkis selle alla rangluudele. Ta käis mõttes selle erakordse õhtu sündmused uuesti läbi ning meenutas vaimustusega rahva­majas valitsenud õhustikku. See oli olnud väga põnev. Temasugustest noortest neidudest koosnev publik – teiste seas ka sufražetid, väikesed kolmevärvilised rosetid revääri küljes – istus õlg õla kõrval, neid ühendamas iha anda sõja võitmiseks palju suurem panus, kui taluda lämmatavat elu täis selliseid lõputuid tüütuid toimetusi nagu kerged majapidamistööd või vaiksetes külalistetubades mustrinäidiste tikkimine. Tema noorel seltsilisel, majapidaja sugulasel Queeniel, kes töötas juba oma panuse andmiseks lähedalasuvas Market Briari linnas laskemoonatehases, oli leedi Dorothy kõne äärepealt kuulmata jäänud. Sabinas Queenie oli saabunud hiljem, pühkinud salamisi villaselt baretilt ja kinnastelt uduvihma piisku, sosistades «Aitäh, Trixie», ning poetanud end siis toolile, mida Beatrice oli talle rea lõpus kinni hoidnud. Beatrice oli sõbraga vandeseltslasliku pilgu vahetanud ja vastuseks tema kätt pigistanud – nad mõlemad tundsid oma väikesest vastuhakust salajast mõnu. Lugu oli nimelt nii, et Beatrice»i kasuema Iris oli keelanud Queeniel oma kasutütart Trixieks nimetamast, kuna see hüüdnimi olla «ebaväärikas ja labane». Aga Beatrice'ile meeldis Trixie olla: ta tundis ennast niimoodi elusamalt, lustakamalt ja kammitsaist vabana, ja nii olid kaks sõpra selle hüüdnimega jätkanud, kui Irist parajasti kuuldekauguses ei olnud.

Beatrice ja Queenie olid sõlminud ootamatu sõpruse viie aasta eest, kui Iris oli kinnitanud, et tol ajal 13-aastane Beatrice peab oskama täiesti soravalt vähemalt kaht võõrkeelt, kui ta soovib peeneks daamiks saada ja sobiva abikaasa leida. Kuldpruuni juuksepahmaka ja säravate roheliste paharetisilmadega kaheksa-aastane Queenie, kes oli tuntud taibuka ja kiire õppijana, toodi iga päev külast kohale prantsuse ja kõrgsaksa keelt õppima, et Beatrice'il oleks keegi, kellega vestlemist harjutada. Mis Beatrice'i algelisse prantsuse ja saksa keele kirjutusoskusesse puutus, siis see leiti olevat lootusetu ja jäeti üldse sinnapaika. Kuigi Beatrice'i kasuema oli prantslane, oli tal liiga palju tegemist oma hoogsa seltsieluga – mis viis ta sageli glamuursetele pidudele Londonis, Pariisis, Monte Carlos ja kaugemalgi veel –, et oma aega õpetamisele raisata, pealegi polnud Beatrice tema sõnul nooremana piisavalt andekust üles näidanud. Ühtlasi oli Iris kuulutanud, et kordamine on tüütu ajaraisk ning Beatrice peaks näitama üles alandlikkust ning õppima oma puudujääkide korvamiseks harimatu ja palju noorema külatüdruku kõrval, kes saab tõenäoliselt kõik selgeks poole kiiremini, kui oli läinud Beatrice'il. «Nii et see peaks sind edasi utsitama!»

Tänu järeleandmatule võõrasemale ja šveitsi guvernandile preili Paulette'ile oskas Beatrice niisiis prantsuse ja saksa keeles vestelda ning tema eesmärk Prantsusmaa rindel võitlevaid sõdureid aidata seisis nüüd ainult kümne loengu ja kümne õppetunni taga, millega pidid selgeks saama esmaabi ja õendus. Mitte et keelteoskus oleks olnud hädatarvilik, aga Beatrice arvas, et ehk on tal nii midagi lisaks pakkuda, ning leedi Dorothy oli seletanud, et põetamist ei vaja mitte üksnes inglise keelt rääkivad sõdurid. Seal oli ka prantslasi. Samuti saksa sõdureid, sõjavange. Loomulikult vajas ta esmaabi andmise kogemust. Leedi Dorothy oli soovitanud kõigepealt mõnes Londoni haiglas oma südikust tõestada ja jalg ukse vahele saada. Ja nad värbasid tõepoolest hea meelega vabatahtlikke.

Beatrice tõmbas põlved vastu rindu, toetas sussides jalad sametpadjaga tooli servale ja mähkis käed säärte ümber, kallistades endasse võimalikkusetunnet, sest nüüd ta nägi, kuhu edasi liikuda. Sügaval tema sees oleks justkui läidetud lootusetuli, millest süttinud elevus ei tahtnud tema sisse ära mahtuda. Mitte et Prantsusmaa sünged lahinguväljad oleksid andnud põhjust vaimustuseks. Kindlasti mitte. Ei, asi oli palju enamas. Ta pidi midagi tegema. Ajalehed olid nimekirju täis. Kaevikutes tapetud sõdurite nimed. Lehekülgede kaupa mehi, mõned neist alles poisid. Sõja kõige esimesel päeval 1914. aastal oli neid olnud tuhandeid ja edasi oli läinud aina samaviisi. Isad. Pojad. Nõod. Onud. Õe- ja vennapojad. Tema enda kallis vend Edward, kes sõja alguses väeteenistusse astus, oli siiani nimekirjadest puudunud, tänu taevale. Aga kui kaua veel? Beatrice'i õlgadel püsis halb eelaimus, mida tundus olevat võimatu maha raputada. Kuid esimest korda elus tundis ta, et tal on ka võimalus, eesmärk.

Isa on muidugi vastu; tema eelistas, et Beatrice abi­elluks Clement Forsythi, tema Londoni pankuri tülgastava pojaga, aga kuidas sai Beatrice seda teha, kui tema süda kuulus teisele? Salajasele kallimale. Sest Bobby töötas tallides, koristas latreid ja hoolitses hobuste eest, ja niisiis ei oleks temast Beatrice'i isa silmis kunagi sobivat abikaasa­kandidaati saanud. Beatrice'i süda oli äärepealt kaheks murdunud, kui Bobby kodumaa eest sõtta läks, ja ei möödunud hetkegi, ilma et Beatrice oleks temale mõelnud ja tema ilusa keha ümber kujuteldava ohutusekilbi mähkinud, et noormees taas tema käte vahele naaseks. Ainsaks lohutuseks oli see, et Bobby ja Edward olid koos samas PALS-i pataljonis. Queenie vanem vend Stanley samuti, ja paljud teised sama küla mehed, nii et sõbramehetunne sai neil kojutulekuni tuju üleval hoida. Beatrice'il oli Bobbyst pilt, mis oli talle väga kallis ja mida ta hoidis peidus nende päevikulehekülgede vahel, millel ta oli kirjutanud oma lõputust armastusest noormehe vastu.

Bobby asemel oli tal Clement, kes oli teda taga ajanud sestsaati, kui Beatrice'i esimest korda nägi, seitsmeteistkümneaastasena ja hunnitus valges pitskandiga satäänkleidis, mille Iris oli lasknud Pariisist kohale tuua spetsiaalselt kuninganna Charlotte'i balli, debütandihooaja tippsündmuse jaoks. Sestsaati oli Clement olnud järeleandmatu, ta käis Beatrice'il pidevalt külas ja seisis seltskonnasündmustel alati tema kõrval: Royal Ascotil, Henley regatil, kuningas George'i kroonimisgalal, rääkimata kõigist teistest ballidest kõiksugu häärberites ja lossides, kuhu Beatrice'i võimukas kasuema teda vedas. Ja hoidku selle eest, et mõni teine nägus poissmees oleks Beatrice'i poole kasvõi pilgu heitnud – Clementil oli tekkinud väljakannatamatu komme tõrjuda nad eemale upsaka pilgu ja omandit märkiva käega Beatrice'i käsivarrel. Õnneks oli igasugune abiellumisejutt katkenud, kui teisel märtsil algas mobilisatsioon ja Clement ennast tõrksalt kirja pani. Ja võõrasema on veel rohkem Beatrice'i Prantsusmaale mineku vastu ning nimetab tema soovi vabatahtlikuks hakata arulagedaks mõtteks, millele tuleb jalamaid lõpp teha, selles oli Beatrice kindel.

«Sinu seisuses noorel daamil ei sobi sellist musta tööd teha. Põrandaid pesta ja räpaseid voodilinu vahetada. Mida sa veel ei taha! On andestamatu, et sa omaenda vaese isa õlule sellise piinlikkusekoorma laod. Ja kui sa sellistest kapriisidest ei loobu ja tõrjud tagasi igati sobiva abieluette­paneku, siis ma kardan, et sa saad liiga vanaks ja põikpäiseks, et ükski lugupeetud džentelmen sinus võimalikku abikaasat näeks. Sa veedad kogu ülejäänud elu vanatüdrukuna!» oli rabatud Iris ühel õhtusöögil pudistanud, kui Beatrice oli mõne kuu eest võtnud esimest korda jutuks võimaluse minna appi Punase Risti abihaiglasse, mis oli küla serval Stanway kiriklasse püsti pandud. Beatrice'il oli see õhtu eredalt meeles, sest hiljem, oma magamistoa­sviidis, oli ta talletanud võõrasema haavavad sõnad päevikusse, mida ta hoidis luku taga pähklipuust kirjutuslaekas, mis oli kuulunud tema kallile emale ja kuulus nüüd temale. Vanatüdruk! Beatrice oli selle sõna koguni mitu korda alla jooninud ja seejärel tükk aega järele mõelnud, kas vanatüdrukuks jäämine ikka oleks nii suur needus, nagu Iris arvab. Eriti siis, kui ta ei saa Bobbyga abielluda ja alternatiiv on vastu tahtmist Clement Forsythi naiseks saada.

Beatrice oli ainult kaheksateist aastat vana ja leedi Dorothy oli seletanud, et välismaale võetakse noori daame vabatahtlikeks halastajaõdedeks alates kahekümne kolmandast eluaastast. Kuid Beatrice'i üheksateistkümnes sünnipäev oli juba järgmisel kuul ning ta oli võtnud nõuks sellest reeglist mööda nihverdada ja end vajaduse korral vanemaks luisata. Tavaliselt ta ei valetanud, aga kui muudmoodi ei saanud, siis tuli seda teha. Ja pärast rahvamajas toimunud koosolekut olid teised naised seda küsimust sundimatult arutanud ning öelnud, et daami vanust on ebaviisakas küsida. See oli pisiasi ja kui kaalul oli kodumaa heaolu, ei olnud sellel tähtsust. Niisiis polnud aega raisata. Beatrice'i meel oli kindel. Et tal oli kogu elu ees ning see oli liiga väärtuslik, et seda sobivale, ent armastuseta abielule raisata, mõtles ta romantikale. Ja armastusele. Tõelisele armastusele, nagu see, mis tal oli olnud Bobbyga ning mida olid teineteise vastu tundud tema ema ja isa, enne kui ema elu julmalt katkes.

Beatrice oli tol ajal olnud kõigest nelja-aastane, Edward seitsmene ja internaatkoolis. Nende ema suri, sünnitades teist tütart, kes samuti ellu ei jäänud, ja sellest alates oli Beatrice tundnud ennast kohutavalt üksi ning veetnud pikki tunde oma toaaknast välja vaadates, lootes, et vaade teda veidikene trööstiks: tema pilk rändas üle lainjate päikeseliste väljade kaugusesse, mööda puust vesiveskist, mis läbi jõe aina uusi ringe tegi, selle meloodiline rütm nagu palsam tema noorele leinavale hingele. Ükskord oli Beatrice näinud vikerkaart ja juurelnud, kas nende sätendavate bensiinivärvi triipude kohal asubki paradiis ning kas ta võiks sinna minna ja oma kauni emaga taas kokku saada.

Ta igatses ema kohutavalt. Beatrice oli jumaldanud emaga koos küpsetamist ja joonistamist, samuti parfüümide valmistamist ja lillede kuivatamist; nad korjasid nurmedelt lilli ja segasid neist healõhnalise vedeliku, kõige kirkamad õied aga kuivatasid pressi vahel ära ja talletasid mälestustevihikutesse. Need vihikud olid Beatrice'il alles, aga pärast ema surma ei suutnud ta neid vaadata.

Kui aeg oli edasi tiksunud ning Beatrice'i mälestus emast – hiilgav ja roosiparfüümi magusa lõhnaga, alati naeratav, varuks suudlus jumaldavale abikaasale – tuhmunud, oli Beatrice suureks kasvanud ja tal oli õnnestunud endale õnnekilluke sepistada. Ta pühendus päevikute kirjutamisele ja raamatute lugemisele ning tema lemmikuks sai «Väikesed naised». Beatrice oli Marchi perekonna särtsakatelt ja tarmukatelt õdedelt jõudu saanud ning temas oli välja kujunenud kirglik soov lusti lüüa ning uudishimu selle joie de vivre'i suhtes, millest preili Paulette oli tema lapsepõlve prantsuse keele tundides rääkinud.

Kus see kõik nüüd oli? Beatrice teadis, et selle hirmsa sõja tõttu oli sobivate meestega kitsas käes; mitte et ta oleks tahtnud oma tõelise armastuse Bobby asemele mõnd teist meest, aga ta tundis iseennast ja teadis, et kui ta nüüd võimalust ei kasuta ega põgene, läheb ta tõenäoliselt hulluks. Kui ta kogu eluks vanatüdrukuks jääb, siis olgu nii, aga vähemalt tüürib ta oma saatust ise. Teist võimalust tõesti ei olnud: ta oli kindel, et kui ta lõpetab täispuhutud pankuri malbe naise väga tähtsusetut elu elades, lämbub ta ära. Pealegi jooksis kusagilt piir, kui palju proovilappe oli talutav päevast päeva tikkida, üksluisust murdmas vaid klaveri harjutamine ja kirjade kirjutamine. Ta vajas enamat. Palju enamat. Ja tal oli ka väga palju vastu anda.

Jah, otsus oli langetatud. Beatrice ühineb VAD-ga. Kõige­pealt läheb ta vabatahtlikuna kirikla haiglasse, lõpetab siis oma väljaõppe mõnes Londoni haiglas ning laiendab seejärel silmaringi veelgi ja reisib Prantsusmaale, kus ta teeb voodeid üles, vahetab sidemeid ning peseb haavatud sõdureid. Ja tal on au seda teha. Ta kannab sinist vormirõivast lumivalge põlle ja kuklas nööpnõelaga kinnitatud linase peakattega ning tunneb end äärmiselt tõhusana, teades, et tema töö on tegemist väärt ja ülimalt oluline. Ta noogutas, justkui joonides sellega alla kõige olulisema otsuse, mille ta elus langetanud oli.

Leedi Dorothy oli sütitanud Beatrice'i kujutlusvõime päevapiltidega, millel ta oli ise vormis. Ühel pildil kandis leedi Dorothy koguni nahksäärikute sisse topitud khakiriidest pükse nagu mees. Teisel juhtis ta kiirabiautot ja lehvitas piltnikule innustavalt aknast. Ja sel hetkel teadis Beatrice, et ka tema sooviks väga sama kogeda. Ta oli isa autoga nende maadel tiirutanud, nii et juhtida ta juba oskas. Metsa­vaht Sidney oli talle näidanud, kuidas asi käib, ning ta oli rooli ja piduri kasutamise niks-naks käppa saanud. Niisiis, asi oli otsustatud, Beatrice'ist saab lõpuks tegus naine, kes maailmale positiivset mõju avaldab … sedamaid, kui ta on isa ja Irise oma hiilgava põgenemisplaani osas pehmeks rääkinud.