3 head nõuannet, kuidas igaüks saab maailma paremaks muuta

Räägi võõrastega ja pane oma seisukohad proovile. Foto: Shutterstock

Christiana Figueres’i ja Tom Rivett-Carnaci «Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis» on praktiline, optimistlik ja innustav raamat, mis sobib igas vanuses lugejale, kõigile, kes tunnevad end kliimakriisiga silmitsi seistes jõuetuna. Autorid on kindlad, et me suudame kliimakriisiga toime tulla. See raamat näitab, kuidas seda teha. Tulevik pole veel lõplikult kirja pandud ja meil on selleks kaks valikut. Tulevik sõltub sellest, milliseid otsuseid me teeme praegu. Kuidas me siis saaksime maailma lugu muuta? Avaldame raamatust kolm nõuannet.

Christiana Figueres ja Tom Rivett-Carnac, «Tulevik on meie teha». Foto: Raamat

Keskendu sellele, kuhu suundud, mitte sellele, kust sa tulid. Kujunda konstruktiivne nägemus tulevikust ja hoia sellest kinni, juhtugu mis tahes. Kui sa näed, kuhu sa teel oled, siis sa ei karda minevikust lahti lasta.

Pane vastu nostaligaihale. Tunnista ja mõista, et meie maailm on loomult püsitu, ning loobu vana külge klammerdumast. Me kõik ihkame vahel minevikku taasluua. Kuid ajalugu on meile õpetanud, et suurte muutuste ajajärgul võidakse nostalgiaiha kasutada meie vastu. Oluline tegemist vajav töö võib ununeda, kui poliitilised liidrid minevikule rõhuvad, et meie emotsioonidega manipuleerida ja ärgitada meid ebaeetiliselt käituma.

Lõhu oma mull. Me ei saa ühiskonnas suuri muutusi esile kutsuda, kui me täielikult ei mõista ega tunnusta üksteise peamisi väärtushinnaguid ja õigustatud muresid. Osal inimestel võib muutuste vastutamiseks leiduda häid põhjuseid ning kui me neid ei mõista, on raske edasi liikuda. Prantsusmaa president Emmanuel Macron üritas 2018. Aastal kasvuhoonegaaside heitkoguste ja õhusaaste vähendamiseks kütuseaktsiisi tõsta. Kuid tal ei õnnestunud kõiki veenda selle vajalikkuses – näiteks inimesi, kes niigi vaevu ots otsaga kokku tulid ja seisid nüüd silmisti järsult suuenevate transpordikulutustega. Tagajärjeks olid raevukad protestid, mida valitsus üldse oodata ei osanud. Prantsuse giltes jaunes («kollased vestid») sundisid Macroni kogu maailma silme all oma plaanist loobuma. Miks sellised vääritimõistmised tekivad? Osalt seetõttu, et meid lahutab üksteisest üha enam meedia. Me loeme arvamuslugusid, mis peegeldavad või toetavad meie arvamusi ja kinnitavad seda, mida me juba niigi usume ja kuulda tahame. Kavalalt programmeeritud algoritmid võimendavad internetis ja sotsiaalmeedias seda protsessi niigi.

Just seetõttu pole meil sageli aimugi, mida teised inimesed väärtustavad või mõtlevad.

Lahku korraks internetist ja räägi oma naabritega, inimestega kassasabas, teiste sõitjatega ühistranspordis. Pane oma seisukohad proovile ning hoia eksitava väärinfo osas silmad lahti. Jaga oma lootusi ja kartusi teistega silmast silma, kuula nad ära ning ole aus ja pea neist lugu.

Nelson Mandela oli 27 aastat vangis istunud, kui president F.W. De Klerk talle 1990.aastal teada andis, et ta vabastatakse 24 tunni jooksul. Järgmisel päeval jalutas Mandela Victor Versteri vanglast välja ja astus otse ajalukku. Tal tuli ületada vanglaõu, mille taga pidi temast saama vaba mees. Hiljem on ta meenutanud, et ta teadis: kui ta pole välismüürini jõudes oma vangistajatele andestanud, siis ei suuda ta seda kunagi teha. Seega ta andestas neile kohe. Mis küll ei tähendanud, et ta oleks midagi unustanud. Tõe- ja lepituskomisjon, mille ta hiljem moodustas,mängis silmapaistvat rolli selles, et apartheidi järgne Lõuna-Aafrika Vabariik suudaks oma minevikust lahti lasta. See komisjon võimaldas kõigil vägivalla ohvritel oma loo ametlikult ära rääkida. Lisaks võisid seal tunnistusi anda kõik vägivallategudes osalenud ja amnestiat paluda. Mandela algatatud protsessid ja muud ettevõtmised aitasid sel riigil tundmatuseni muutuda. Minevikust lasti lahti ja tulevikule anti võimalus tõeks saada.

Meiegi peame lahti laskma fossiilkütustest täidetud minevikust, ilma et me selles kedagi süüdistaksime. Lahtilaskmise protsess on väga oluline ja peab toimuma teadlikult. Mida rohkem me töötame selle nimel, et vanast maailmast lahti lasta ja enesekindlalt tulevikku sammuda, seda paremini me sealsete väljakutsetega toime tuleme.

Autoritest

Christiana Figueres ja Tom Rivett-Carnac veavad koos üht olulisimat kliimateemalist podcast’i «Outrage + Optimism». Nad on asutanud organisatsiooni Global Optimism, mis on pühendunud uskumuste ja narratiivide muutmisele ning valitsuste, firmade ja kodanike innustamisele, et kaitsta kliimakriisi kahjude eest kõike, millest nad hoolivad. Figueres on endine ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretär ja Rivett-Carnac töötas tema alluvuses poliitikastrateegina.

Nad on tuntud oma erakordse koostööle orienteeritud diplomaatia poolest, tänu millele võtsid 195 maailma riiki ühel häälel vastu pöördelise Pariisi kliimaleppe.