:format(webp)/nginx/o/2021/09/30/14104663t1h5481.jpg)
Loe katkendit Alex Browni ajalooliste sugemetega ajaviiteromaanist «Postkaart Pariisist». Autor viib lugeja armastuselinna Pariisi, kus rullub lahti tundeküllane lugu armastusest, sõprusest ja südame kutse järgimisest.
Lugu, mis rullub lahti, kui vanaprouale pärandatakse salapärane korter Pariisis
Alex Brown, «Postkaart Pariisist».
Raamat
Annie Lovell soovib kogu südamest oma ellu natuke sädet tuua. Kui tema eakas naaber ootamatult Pariisis korteri pärib, pakib Annie kohvri ja sõidab Prantsusmaale asja uurima. Ta ei suuda enda uudishimu ohjeldada, kui avastab ajakapslina puutumatuna seisnud korteri seina sisse peidetud salajased päevikud, mille lehekülgedel jutustab oma elust noor inglanna Beatrice Crawford, kes 1916. aastal vabatahtliku halastajaõena Prantsusmaa lahinguväljadel sõdureid põetas.
Romantilisest Pariisist võlutud Annie hakkab taipama, et esmamulje ei pruugi alati tõtt peegelda. Järgnedes Beatrice’ile ilmasõjast pöörastesse džässiaastatesse ja väga teistsugusesse ellu Teise maailmasõja aegses Pariisis, tuleb Anniel minevikusündmused kild killu haaval kokku panna – ainult nii saab ta hoolitseda pärandi eest, mille Beatrice talle leidmiseks jättis.
Alex Brown on menuautor, kelle raamatuid on nüüdseks tõlgitud juba 15 keelde. Eestlasteni on tema paeluv jutustamisoskus seni jõudnud romaani «Postkaart Itaaliast» vahendusel.
***
Tänapäev
Järgmisel nädalal kliinikusse vastuvõtule minnes sai Annie oma kergenduseks meditsiinilisest saapast lahti ning mõnules nüüd suure tüki isetehtud moosikoogi ja aurava kohvitassiga Joanie võrratult lohkuvajunud, aga äärmiselt mugaval diivanil.
«No aitäh sulle, kullake, selle suurepärase lõunasöögi eest,» ütles Joanie, vesised sinised silmad nurkadest naerukortsudes. «See liha-õllepirukas oli parim, mida ma kunagi maitsnud olen,» noogutas ta oma lillelist seelikut siludes ning sättis end siis Annie vastas tugitoolis mugavalt istuma.
«Ah, no see ei olnud puhtalt minu teene,» tunnistas Annie. «Sa ju tead, et ma ei ole suurem asi kokk, nii et meil tuleb tänada Marksi ja Spencerit.» Ta kallutas pea küljele ja ampsas tüki kooki ning pühkis Joanie antud linase salvrätiga sõrmedelt magusat kleepuvat maasikamoosi. «Mmm, Joanie, see on nii hea.» Nad olid pistnud nahka oivalise lõunasöögi: piruka, aedviljasegu ning suure kausitäie koorest juustukattega kartuliputru, mille Annie oli enda köögis valmistanud ja seejärel Joanie ilusal vanaaegsel kulla- ja roosimustrilisel serveerimislaual naabermajja veeretanud.
«Ma olen palju harjutanud, mitte ainult küpsetamist, vaid söömist ka!» kõhistas Joanie oma lopsakat keskkohta patsutades, valgete lokkide aupaiste pea ümber hüplemas. «Ja see tuletab mulle meelde, ma panin sulle ühe koogiviilu karpi, saad selle homme reisile kaasa võtta. Rongis on võib-olla puhvetikäru, aga seal maksad tibatillukese koogiviilu eest terve varanduse,» puhises ta pahakspanevalt. Seejärel lisas ta kulmu kibrutades: «Oled sa ikka kindel, et sa oled valmis üksinda nii kaugele sõitma?»
«Oi, Joanie, sa ei pidanud seda tegema, aga aitäh, sinu kook teeb teekonna veel toredamaks,» naeratas Annie. «Ja jah, ma olen kohe kindlasti valmis üksinda minema. Mul on väga hea meel, et ma saan sind sellega aidata – sina oled mind aastate jooksul nii palju aidanud, nii et see on vähim, mida ma teha saan.»
«No ausalt öeldes, kullake, oleme me mõlemad teineteist aidanud. Aga ma ei tahaks, et sa üksinda reisimise pärast muretsed. Kui sa pahaks ei pane, et ma nii ütlen, Annie, siis sa tundud viimasel ajal natuke endassetõmbunud, mitte nii jutukas nagu tavaliselt. Kas asi on selles, et sa igatsed Bethi?»
Annie nokkis vaikides oma koogitüki serva, mõeldes järele, mis tunne tal eelmistel kuudel oli olnud. Tõsi, ta oli tundnud üksluisust, nagu temas oleks valgus kahvatumaks muutunud.
«Jah, ta jättis minu ellu suure tühimiku, aga ma ei saanud arugi, et on nii ilmselge, et ma tema järele igatsen.»
«Teistele võib-olla mitte, aga mina olen sind pikalt tundnud, Annie, ja märkasin sinus muutust,» alustas Joanie vaikselt, kortsulisel näol murelik ilme. «Muidugi jättis Beth suure tühimiku ja ma tean, kui palju ta sinu jaoks tähendab, aga ära saa valesti aru, kullake, sest ega me kõik saa olla jultunud ja otsekohesed, aga võib-olla on see sinu võimalus tema varjust välja astuda.» Joanie tegi pausi, et koogiviilust suutäis võtta, ning Annie mõtles oma eaka sõbra öeldu üle järele. Loomulikult oli Joaniel õigus: Beth oli üleelusuurune karakter ning oli olnud väga lihtne tema sabarakuna läbi elu liuelda. Lihtne. Eriti Marki lahkumisele järgnenud aastatel. Annie pidi tunnistama, et üksikvanemana, kelle võimalused reisima minna olid piiratud, oli ta elanud läbi Bethi. Ta oli oodanud nende pikki toredaid pühapäevõhtuseid vestlusi, mil Beth lahutas tema meelt lugudega metsikutest laupäevaõhtutest täis pimekohtinguid kokteilibaarides; kui tema karjäär oli jalad alla saanud, leidsid need sageli aset pärast Londoni West Endil antud etendust. Ja see oligi põnev. Ja maailmatu kaugel Annie vaiksetest kodustest õhtutest ja päevadest, mis kulusid enne kontorisse sõitmist laste kooli viimisele. Aga Beth oli ühtlasi olnud ka osavõtlik sõber ning katsunud alati vabadel õhtutel külla tulla, et nad saaksid filmi vaadata, pitsat süüa ja prosecco’t juua, kui lapsed voodis olid. Hilisematel aastatel olid nad käinud kinos ja uutes restoranides, veetnud koguni nädalalõppe spaas, kui Beth tööl ei olnud. Aga nüüd, kus Beth oli teiselpool maailma, oli see kõik võimatu.
«Nii et mis sa arvad?» küsis Joanie Annie mõtetele vahele segades. «Kas see võiks olla võimalus tuua su ellu jälle joie de vivre’i, nagu prantsuse keeles öeldakse? Nüüd võiks olla hea võimalus enda heaks midagi rohkemat teha. Mitte et sa selleks võimeline ei ole, kullake, ma tean, et oled, aga hea on maailma avastama minna. See aitab sul enesekindluse tagasi saada. Jälle sära silmadesse saada. Sa ei taha muutuda jälle selliseks, nagu sa olid siis, kui Mark ära läks! Ja Johnny ja Phoebe on nüüd kodust välja lennanud – sul ei ole enam vaja nii palju toimetada ja usu mind, ma tean omast kogemusest, et tegevusetus on kõige hullem, eriti vanemaks jäädes. Toas istumine ei ole hea ei mõistusele ega vanadele liigestele!» kordas ta Phoebe hoiatust.
«Ma tean, ja küllap sul on õigus,» nõustus Annie vaikselt. Kohe kindlasti ei olnud ta valmis oma elu kokku pakkima ja elama bangalos püsivas anonüümsuses, kus oli oodata ainult iganädalasi Naiste Instituudi kohtumisi ja pimekohtingut Geoffiga Phoebe spordiklubist. «Räägi siis mulle sellest korterist; mida sa soovid, et ma teeksin, kui sinna jõuan?» küsis Annie, et vestlusega edasi liikuda.
«Õigus,» sai Joanie vihjest aru ja noogutas otsustavalt. «No korter on nähtavasti väike ja advokaat hoiatas, et see vajab päris põhjalikku renoveerimist.» Ta küünitas kohvilaua poole, pani taldriku käest ja võttis suure dokumente täis kausta. «Ma arvan, et ta ei taha minu lootusi tõsta – seal pole tükk aega sees elatud. Beatrice, see naine, kellele korter kuulus, elas muljetavaldal kombel saja nelja aasta vanuseks ning veetis elu viimased kümme aastat Lõuna-Prantsusmaal village retraite’is ehk pensionäridekülas, enne kui 2002. aastal suri. Tema päranduses oli tingimus, et korter antakse minule ainult teise üürniku surma korral, või kui see üürnik annab teada oma vabatahtlikust soovist ära kolida, ja aasta tagasi nii juhtuski.»
Joanie avas sisse hingates kausta, võttis paberid välja, lasi pöidlaga nende servast üle ja tõmbas välja kaks lehte, mis tundusid olevat kirjad advokaadilt.
«Kõlab väga põnevalt,» ütles Annie oma koogitükile lõppu tehes. «Ja Beatrice’i kohta ei ole sul tõesti mingit teavet, et kes ta on?»
«Ei, mitte mingit! See on mulle täielik mõistatus. Ma ei tea, kes ta on, ainult seda, et ta oli surres saja nelja aastane ja elas seal korteris alates 1920ndatest, enne kui pensionäridekülla kolis. Ja seda me teame ka ainult korteriga seotud dokumentidest.»
«No keegi pidi teda tundma,» ütles Annie.
«Ma loodan. Kuupäevad ja faktid paberil on üks asi, aga ma tahan teada, kes Beatrice tegelikult oli. Naisena. Milline ta oli? Millega ta tegeles? Milline tema elu oli? Ja kui ta on minu kauge sugulane, siis oleks väga tore temast pilti näha. Ei tea, äkki ma olen tema nägu.»
«Ma annan endast parima,» kinnitas Annie. «Ma võin küsida – vaatan, kas äkki mõni naaber teab …»
«Jah, palun tee seda,» ütles Joanie. «Tead, tuleb välja, et testamendi täideviijal, prantsuse advokaadil monsieur Aumontil läks nii pikalt, et mind üles leida. Ja tema ei ole üldse vastutulelik. Ei räägi midagi. Ma küsisin inglise advokaadilt, et näha, kas temal õnnestuks Beatrice’i kohta rohkem välja uurida, aga tal pole õnne olnud.»
«Oi,» ajas Annie selja sirgu. «Miks nii?»
«No see on kõige põnevam osa: Beatrice’i testamendis on kirjas ainult, et Joan Smith, sündinud 1944. Rohkem üksikasju ei ole, ainult aadress Londoni East Endis, mis sõjas pommitada sai.»
«Ja kas sa siis elasid kunagi East Endil?»
«Jah, kullake. Ma olen seal sündinud. Aga ma kasvasin üles tükk maad eemal Suffolkis lastekodus. Vaata, mu mõlemad vanemad hukkusid Teises maailmasõjas – isa oli sõdur ja ei tulnud Prantsusmaalt tagasi ja ema suri, kui meie kodu Mile Endil sai Saksa V2 pommitajalt täistabamuse. Ma jäin orvuks. Peret mul ei ole ja niisiis ei ole ma Beatrice Archambeaust midagi kuulnud. Võin vaid eeldada, et ta on minu kauge sugulane.»
«Mul on nii kahju, Joanie,» ütles Annie, kui sõber hetkeks pilgu ära pööras ning seejärel huuled kokku surus ja napilt naeratas.
«Minul ka, kullake. Aga see oli ammu.» Joanie naeratus mahenes. «Õnneks olin mina tagaaias sellises suures Silver Crossi kärus ja pääsesin imekombel terve nahaga.»
«Oi, Joanie,» alustas Annie, kellele tuli meelde, et tema sõber oli seda kurba lugu aastate eest maininud. «Sul oli kindlasti väga raske ilma pereta üles kasvada …»
«Jah …» Joanie tegi pausi, näiliselt hetkeks mõttesse vajunud. «Aga raskem oli see, et ma ei abiellunud … tagasi vaadates. Mul oli paljude aastate eest võimalus, aga ma ütlesin ära, sest sain alles paar päeva enne ettepanekut teada, et ta käib teise tüdrukuga jalutamas, ja olin sellepärast tema peale ikka veel liiga vihane, et jah öelda. Ma mõtlesin hiljem, et see oli viga, sest mulle oleks meeldinud lapsi saada,» ohkas Joanie. «Aga siis tegi mulle suurt rõõmu, kui sina lastega naabermajja kolisid ja teist sai mulle nagu asenduspere.» Ning ta kummardus üle laua ja võttis Annie käest kinni.
«Ja minul on nii hea meel, et me siia kolisime, sest on nii tore, et sina oled meie naaber ja et sa olid aastate jooksul lastele asendusvanaema,» säras Annie.
Hetke istusid nad mõlemad vaikides oma mõtetes, kuni Anniele meenus nende mõne aja eest peetud vestlus, kus Joanie oli juurelnud, kas tal on aeg vanadekodusse kolida. Annie oleks temast hirmsasti puudust tundnud.
Joanie ütles justkui Annie mõtteid lugedes: «Mulle tõesti meeldiks, kui sa korteri ja poe üle vaataksid ja sellele oma sisekujunduseksperdi pilgu peale viskaksid. Kas sa teeksid nimekirja kõigest, mida on vaja teha, et see potentsiaalsete ostjate jaoks võimalikult hea välja näeks? Ja kui saad, palun küsi naabritelt, kas nad tundsid Beatrice’i, see teeks mulle ka palju rõõmu. Ma sooviksin väga temast rohkem teada, ja et kuidas ta minu perekonnaga seotud on. Igasugusest infokillust oleks abi, ja ma saan ka lasta mõnel genealoogiaentusiastil enda sugupuu koostada. Võib olla tore teada saada, kust mu vanemad pärit olid.»
«Muidugi, seda ma saan teha küll,» ütles Annie, aju raginal töötamas, ning temas särises elevusemull. Ta lootis salamisi, et korter nõuab veidi renoveerimist ja kujundamist. Ei midagi liiga kallist – värske värvikord ja mõni pisike nüke. Ta oleks omas elemendis. «Kas sul on siis kindlasti plaan see korter maha müüa?»
«Ma arvan küll, kullake. Aeg on sealmaal. Ma tudisen selles majas ringi ja mul ei ole nii palju ruumi vaja – ma kasutan ainult alumist korrust. Aga sa tuled mulle külla?»
«Loomulikult tulen,» ütles Annie. See ei olnud küll sama, kui naabrid olla, aga Annie teadis, millist uut elamist Joanie endale igatses.
«Kas poleks tore, kui korter oleks kena nutsu väärt?»
«Oleks küll,» naeris Annie. «Ja küllap ongi – Pariis meeldib ju igaühele, eks ole?»
«Loodame. Siis ma saan selle maha müüa ja osta endale peenes vanadekodus eraldi vannitoaga luksussviidi,» meeliskles Joanie, silmad selle võimaluse peale särama löömas. Tal oli olnud selline mõte sestsaati, kui ta paari aasta eest esimest korda elus Kariibi mere kruiisil käis. «See on jube uhke ja sealt avaneb vaade jõele. Tead, nad pesevad kogu su pesu ja neil on korralik restoranikokk, kes arvestab kõigi maitsetega, isegi taimetoitlastega!» noogutas ta ilmselge vaimustusega.
«Vau! Kas mina võin ka tulla?» küsis Annie. «See kõlab imeliselt: kujuta ette, kui ei peaks ise pesu pesema ja kokk teeb kõigil toidukordadel süüa – see kuluks mulle küll ära.»
«Ah, ära räägi rumalusi, kullake. Sa ise oled suurepärane väike kokk, kui ainult asja käsile võtad. Ma enamjaolt ei viitsi ainult iseendale algusest lõpuni süüa teha. Kui kook välja arvata, tähendab.» Ja mõlemad naised kõhistasid naerda, kui Annie oma Victoria moosikoogi viilule lõpu peale tegi.
«See on tõsi,» lakkus Annie huuli.
«Ja neil on isegi sohvriga minibuss, voogava kuldkirjaga küljel, mis sõidutab su linna, millal sul aga on soovi vähekeseks ostuteraapiaks või teejoomiseks šikis hotellis. Minu semu Sandra elab seal täiel rinnal ja eks mina võiksin ka luksusliku eluga ära harjuda,» mõtiskles Joanie, klõpsas pastaka tööle ja tõmbas välja kirjaploki, millele visandada oma geniaalne plaan kolida vanast väsinud ridamajast Sandra kõrvale peenesse kahe toaga sviiti, millel on eraldi vannituba.