Sinijärv soovitab elulugu, mida saab lugeda kui suurepärast põnevikku

Kirjanik Karl August Hindrey. Foto: Ain Protsin

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Mart Laari uut raamatut «Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar».

Mart Laar, «Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar. August Hindrey elu ja looming». Foto: Raamat

Mart Laari raamat Karl August Hindreyst on õpikunäide sellest, kuidas kirjutada ühest vanaaegsest vanamehest (kessugusena Hindrey enamasti meelepilti tuleb, kui üldse tuleb) niiviisi, et võhik õhinal lugeda ja vaimustudagi saab. Kujutan vägagi hästi ette, kuidas tänapäeva noor (ja kes see selline õigupoolest on?) võtab ja loeb «Hoia Ronka» kui suurepärast põnevikku. Kus kirjeldatu juhtumisi kipub ka ajaloolisele tõele vastama.

Ma ei tea, kas mängib siin oma ja olulist rolli seegi, et Hindreyst kirjutamine on Laaril mõtteis olnud juba varasest noorusest saati, ent raamatus on tõepoolest toda noortepärast hoogu ja kirglikkust, mis sobib Hindrey elutakti tabamiseks täpselt õigesti. Enne vanaaegseks vanameheks kasvamist (ja ikka päris rokenrolli vanamees sai temast) möllas Hindrey täiega ja kõigil rinnetel, viimast sageli ka sõna otseses mõttes. Pani hullu ja risti ette ei löönud. Mida iganes elu ette ei veeretanud, Hindreyl läks silm särama, kõik uus ja huvitav tuli ära proovida, olgu kodus või kaugemal. Ja tema kaugused olid tõesti kaugel, Kongoni välja. Euroopa oli nagu teine kodu ja mingi tühine rahamure teda tagasi ei hoidnud. Raha polnud kunagi, aga kusagilt sai seda alati, sai ka hästi süüa ja head napsu ja vahel võis ka võlgu klaarida. Selle taha sõit seisma ei jäänud ja üks suur sõit läbi aja ja ilma ta elu oligi. Mart Laar kirjeldab seda täie mõnuga. Stiilinäide (suvi 1941, Hindrey saabub Tartusse, kust punavägi just välja löödud): «Kõigepealt «vabastas» Hindrey Werneri kohviku: pani Kambjast kaasa võetud jahipüssi nurka ning asus kohvikut põhjalikumalt üle vaatama. See võttis loomulikult aega ning lõplikult sai Werner vabastatud alles järgmiseks hommikuks. Seejärel läks Hindrey vabastama Postimehe toimetust.»

Suurepärane teos ühest me ajaloo põnevamast kultuuritegelasest, kes väga paljudes asjades esimene oli, kui ka tingimata suurimaks ei tõusnud. Vaid see, miks autor Hindreyd konservatiiviks peab, paneb mind natuke kukalt kratsima. Mulle jäi Hindreyst küll kaunis radikaalne mulje. Samas on öeldud, et konservatiivsed vaated on need, mis konservatiivi vanaisa ajal radikaalsed olid. Ja Hindrey sobiks Laarile vanaisaks ju väga hästi!