Kuidas Aleksei Navalnõist sai «välismaa mõjuagent»

Aleksei Navalnõi. Foto: Evgenia Novozhenina/ Reuters/ Scanpix

Septembri lõpus ilmus uus raamat «Mister Navalnõi», mis vaatleb Aleksei Navalnõi tõusu Venemaa poliitilisele areenile ja viimase kolmekümne aasta sündmusi poliitlaval. Loe raamatust katkendit.

Pavel Goldbach, «Mister Navalnõi». Foto: Raamat

Tavapäraselt kajastavad eesti keeles ilmuvad raamatud Lenini ja Stalini ajastut või poststalinismi järgset aega, kuid vähem on kättesaadavad materjalid, mis puudutavad kaasaegset Venemaad. Raamat «Mister Navalnõi» täidab selle tühimiku ja vaatleb müstilist Venemaad nii öelda Aleksei Navalnõi võtmes. Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa opositsiooni liidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda interneti-killeriks, blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi riigiduuma saadikuks.

Aleksei Navalnõi sündis 4. juunil 1976 Odintsovo rajoonis, Moskva oblastis ja ta noorus möödus Moskva-lähedastes ühetaolistes sõjaväelinnakutes ja Tšornobõli kandis maal vanaema juures – kuni selle kevadeni, mil seal käis suur pauk. Siis tulid pioneerilaagrid ja sambotrenn. Kui ta tööjõuturule jõudis oli esimene ümberjagamine möödas ja alanud oli krahh.

«Minusugustele turufundamentalistidele tundus, et meist kõigist saavad miljonärid. Kõik mõtlesid: kuna meie oleme nii targad, siis rikastume väga kiiresti. Alates kolmandast kursusest hakkasin tööle juristina erinevates kohtades. Millegipärast tundus see mulle ebahuvitav: istute ja nihutate pabereid, sellal kui teid ümbritsevad inimesed ajavad kokku oma esimest miljardit. Kuid äkki märkasin, et rikkaks saavad vaid need, kes on kuidagi võimuga seotud,» kurtis Navalnõi tunnistades, et tema põlvkonnal ei olnud mingeid võimalusi.

Venemaa eksperdi Pavel Goldbachi raamat «Mister Navalnõi» avab kangelase tausta eesti lugejale. Raamatu on välja andnud kirjastus Paradiis.

***

Välismaa mõjuagent

Nikita Belõhh astus paremjõudude liidu esimehe kohalt tagasi sügisel 2008 ja võttis detsembris vastu president Dmitri Medvedevi pakkumise asuda tööle Kirovi oblasti kubernerina. Ta kutsus endaga kaasa ka kaks tuttavat, Aleksei Navalnõi ja Maria Gaidari, kellega oli parteitööl sõbrunenud. Varsti hakkas Alekseil provintsis igav või tal tekkis isegi praktiline vajadus sealt lahkuda.

28. aprillil 2010 teatas Aleksei oma blogis, et on sisse saanud Yale’i ülikooli.

«Tüdrukud ja poisid, mul oli õnn pääseda siiski Yale’i ülikooli World Fellows programmi. See ei olnud lihtne, konkursis osales vaat et 1000 inimest 15 kohale või midagi niisugust. Nii et 2010. aasta teise poole veedan ma New Haveni linnakeses New Englishi maakonnas Connecticuti osariigis. «Aga kuidas meie armsate efektiivsete mänedžeridega jääb?» küsite teie. Kas tõesti arvate, et vai, millel on otsas terav nael, kukub sinu käest otse tolmuse Moskva muru sisse? Ei kuku. Möödunud aja jooksul on paljud teist hakanud selliseid piike teritama ja ma loodan, et te jätkate meie lõbusate katsete läbiviimist,» kirjutas Navalnõi oma poolehoidjatele blogis.

«Tõele au andes ma sõidangi piigirünnaku kvalifikatsiooni tõstma. Tahan tõsiselt laiendada meie tööks vajalike tööriistade arsenali ja õppida/mõista, kuidas kasutada efektiivsete mänedžeride vastu igasuguseid lääne korruptsioonivastaseid seadusi, USA/EL rahapesuvastast seadusandlust, börsitavasid jne. Me peame õppima kastma efektiivseid mikroorganisme (EM) seal, kus neid ei kaitse ahned sulid peaprokuratuurist ja Venemaa kohtutest. Seetõttu meie tegevus ainult laieneb. Lõppude lõpuks tolgendasin ma terve aasta karude, lume ja lamantiinide* keskel Kirovi oblastis. Ja mitte midagi. Internetiga on New Havenis kindlasti paremini kui Kirovis. Ei ole vaja nõupidamistel tõestada, et Wi-Fi ei ole CIA saatana sünnitis täiesti salajaste andmete riisumiseks suurte veiste suremuse üldarvu kohta. Moskva büroo jätkab tööd. Mõnigast probleemi valmistab ajavahe. Rahaküsimuse kohta hoiatan kohe ette, et see ei maksa midagi. Yale’i Ülikool maksab kõige eest, piletitest majutuseni, ja annab isegi raha jooksvateks kulutusteks.

Nüüd tulen Oscari tänukõne juurde. Tõsi, Oscarit ei ole ma veel saanud, kuid tänusõnu on mul juba palju. Siin on need inimesed, tänu kellele kõik õnnestus. Suur tänu teile (vastavalt ekraanile ilmumise järjekorrale).

Maria Gaidar, kes mulle rääkiski programmist ja ütles, et ma olen loll, kui ei proovi sisse astuda.

Sergei Gurijev, Venemaa majanduskooli rektor, kes seisis talaaris, sau käes, ja andis teele kaasa häid soove. Peale soovide määras ta mind programmist osavõtjaks ja varustas soovitustega Oleg Tsõvinski, Yale’i ülikooli professor ja tal on peale selle veel kõriauguni igasuguseid tiitleid. Polomängu ja millegi geniaalse kirjutamise vahel Argentiinas andis ta mulle soovitusi ja hunniku kasulikke nõuandeid. (Ära kunagi püüa anda Yale’i ülikooli professorile arvestuse eest 200 dollarit).

Ženja Albats, ajakirja The New Times peatoimetaja ja endine Yale’i ülikooli professor, andis mulle samuti soovituse ja annab veel palju soovitusi eluks New Havenis.

Garri Kasparov, ühinenud rahvarinde juht, eemaldus korraks kehtiva režiimi lammutamisest ja andis samuti soovituse! Maksim Trudoljubov, ajalehe Vedomosti kommentaaride riba toimetaja ja Yale University President Announces 2009 Yale World Fellowsi stipendiaat, näitas mulle kätte hunniku tarkusi, andis soovitusi (ja-jaa, ära kunagi püüa anda Yale’i ülikooli professorile arvestuse eest 200 dollarit) ja kasutas minu heaks oma programmis osalenu lobivõimalusi.

Aleksei Sitnikov, Venemaa majanduskooli prorektor. Heatahtliku isaliku häälega konsulteeris mind, mida on vaja kirjutada, mida mitte. Mida hindavad peensusi taga ajavad Ameerika eraülikoolide assotsiatsiooni liikmed ja mida ei hinda (see on muidugi ülepakutult öeldud, kuid ei maksa kirjutada essees, et 2003. aastal kalal käies püüdsin vaat sellise karpkala)

Andrei Kibišev, Vjatka riikliku ülikooli võõrkeelte kateedri vanemõpetaja, kes väsinult, kuid kindlalt sundis mind võõrduma harjumusest öelda «if» järel «will». Vaat nii.

Varsti hakkame Efektiivseid mänedžere peksma kõikides ajavööndites ja jurisdiktsioonides.» Nii kirjutas Aleksei Navalnõi oma sõpradele.

Efektiivne mänedžer on suurfirma tähtis asjapulk ja on suur oht, et nad ühinevad ning hakkavad peksma hoopis Aleksei Navalnõid ja seda ennekõike Venemaa jurisdiktsioonides. See on reaalne oht, sest Navalny.com lajatab valusalt, solvavalt ja isiklikult, paljastades Vene ametnike välismaal asuvat kinnisvara, aga ka nende laste pilte ja koole, kus nad õpivad.

Aleksei Venemaale naastes saavad tema blogis esimestena pihta Moskva linnapea kui vilets tänavakivide paigaldaja ja maksuametnik Olga Stepanova, kelle kinnisvara Dubais võetakse sihikule ja avaldatakse sellest videolugu. Sellest selgub, et Ameerika miljardäri Bill Browderi vaenlased on ka Aleksei Navalnõi vaenlased.